Tuulepuhang minu ajudes.

Ma ei tea üldse milles asi. Ma niikuinii tulin siia ainult mingiks viieks minutiks, et midagigi kirja panna, sest ma totaalselt otsustasin, et ma ei viitsi enam minevikule pühenduda ja rägin sellest mis on, siis kui ma selleks lihtsalt aega ja tahtmist suudan leida.

Mul hüppas just praegu pähe see mõte, et ma peaks hakkama lugema. Tegelikult peakski mingi Copperfield'ga alustama ja Isa Gorit'ga ka. Oh jah, üldse ei tahaks, tegelikult tahaks aga eka me näe, nii palju kui ma sellest kuulnud olen, on see mu lugemismõnu ära ka võtnud. Aga ju ma otsutan ise tulevikus selle üle vastavalt sellele, mida ma ISE tunnen.

Igastahes sain ma ka sellest aru, et ma pole absoluutselt sellesse elusse veel sisse harjunud. Sellesse koolielusse. Mitte, et see minu jaoks nali oleks või midagi aga ma lihtsalt, ma ei oskagi seda sõnadesse panna, see on lihtsalt mingisugune teine maailm minu oma kõrval, kuhu ma sisse vahetevahel päris tihti astun. Tegelikult peaks see olema kõik üks suur maailma ja elusüsteem, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid kahte liita.

Mul on praegu mingil määra tüdimud peal. Kõige naljakas asja juures on see, et ma ei tea isegi, millest ma tüdinud olen. selles, et ma mõtlen liiga palju sellele, mis olla võiks, kui sellele kuidas asjad tegelikult on?

Eile kogesin ma lihtsalt liiga palju. Rohkem nagu vaimselt, ja see kõik mingil määral keeras mul sees asjad sassi. See võistlus, no see võistlus oli minu meelest hea. Me tegime seda, mida me tahtsime ja see kuidas see kajastus meie tulemuses, ajas meid kõiki natukene hulluks. Kuigi ka minule tundus vahepeal, et asi on kuidagi nõrk, ei suuda ma ikkagi aru saada, kuidas me saime kuradi viimaseks jääda, sellise hea sõiduga, mida me üle pika aja näidata suutsime.

Aga see päev läbi bihmakäes ligunemine, tegi pärastise sauna lihtsalt ülikõvaks. Mul oli pärast sõitu nagu läbiväänatud käsna tunne, ma pidin veel paljajalu botaseid ootama ja ma ei saa mainimata jätta, et mu mõlemad jalad olid krampsi. Kui meie uuel plotil oleks veel nn põrandasoojendus, siis oleks asi pöörfikt.

Ja lihtsalt see, kuidas ma koju sain oli ka hea. Tähendab hea olisee, et ma sain ka sellele pisikese tahtekillukese oma sees rahuldatud. Nägin Kasparit, rääkisin ja naeris, ja ma ütleks see mu eilse päeva. Teate, tahtmine on üks asi, siiski ei suuda ma mingil määral sellest tahtest jagu saada.

Ja siis see mis oli õhtul. See oli kuidas oli. Alustasime mõnusalt Püssikas koos siidrite ja meetritega ja siis Ilussion'sse, kus oli lihtsalt liiga House muusika, et me tulime sealt tulema. Koos selle minu sees pulbitseva vihaga, mida ma ei oska seletada. See on lihtsalt tunne, mida ma varem kogenud pole. Ma ei tunne absoluutselt midagi sellist, et ma võiks selle pärast kuu aega masenduses olla ja paar korda silmad välja nutta, ma tunnen ainult arusaamatust ja viha, sest see kuidas asjadekäik läks, ajab mind lihtsalt marru. Aga kui nii asjad olema peavad, siis olgu nii.

Ma tunnen end ikkagi mingil määral vabana. Kõigele. Vähemalt sain ma sajaprotsendilise vastuse oma küsimusele, mis ei lasknud mul vabalt olla. Nüüd on see möödas ja ma olen peaaegu, et võimeline jälle maailma vallutama.

P.S! Tegelikult tahaksin ma seda, et ma tahaksin endast rohkem!