Far away for far too long.

Ma ei suuda uskuda ka mis praegu juhtus. Pigem on mul seda raske uskuda, et see nii vara juhtus. Ma isegi ei tea, mille õhutusel see plõks käis aga põhiline on see, et see käis ja ma ei suuda naeratust enda näolt rebida. Ehk peangi selle hetke jäädvustama, sest hetkel tundub kõik nii roosiline.

Võib-olla aitas sellele ma ei tea kuidas kaasa uudis, et Kaspar Tartu tuleb. Ma isegi ei tea, miks see mulle nii mõjus, aga mõjus ja ma jään talle vist elulõpuni tänulikuks, et ta niimoodi teeb. See on lihtsalt puhas rõõm selle üles, et ehk sa näed nüüd ka seda sõpra tihedamini, kes pidevalt nii kaugel on.

Ja siis on mul see tunne – ootustunne. No mingil määral tekib see alati enne sügist aga jah, ta tekkis. Praegu on mul lihtsalt tohutu tahtmine edasi pürgida ja see aasta endale toredaks ja meeldivaks teha. Just seda ma praegu mõtlengi.

Ja isegi T-le mõtlemine ei vii mu suunurki 90 kraadi allapoole. Ka sellest sain ma aru – kui see on tema viis käituda, siis las käitub. Kas mina peakski ta järgi nutma? Ei, ma arvan et ei pea ja ei kavatsegi. Ma oleks heameelega tahtnud temaga midagigi säilitada aga kui tema otsustas teisiti käituda, siis ei takista ma teda. Kui ta otsustas minuga mitte rääkida, suhelda, siis olgu. Ma arvan, et praegu on see koht, kus ma pean ütlema – ise teab millest ilma jääb. Kuigi ma ei saa eitada, et see mulle õige natukene valus on!

Armastan sind maailm. Ka päike paistab silma. Elagu elu!