I like you.

Ma vaatasin jälle seda I like you-d. See on lihtsalt selline hitt minu jaoks, et nii vist jääbki.

Tegelikult ma ei tea, kust kohast ma peaks alustama. Kas sellest, et täna juba laupäev ja homme pühapäev ja seega siis esmaspäev ja koool või sellest, mis nüüd tehtud ja toimunud on.

Kas see oli äkki esmaspäev, kui Assu mulle hommikul helistas ja natukese aja pärast minu juurde tuli. Tegelikult sai ta ülihea ülevaate minu arvutis toimuvast ja muidugi sellest, mis mu südames toimus/toimub. Hea oli sellest nõnda rääkida. Ja millegi pärast, kui ma olen midagi Assu ja Hannaga jaganud on kerge olla. See ikkagi peab paika - jagatud mure on pool muret vm. Aga väga kaua ta siin ei püsinud, kuid me leppisime kokku, et kolmapäeval lähem Crashi vaatama, mie me ka tegime.

Kui väljas arvestada seda, et väljas sadas, väljas oli tuul ja mitte just kõige kuumem suveõhtu ning ma kannatasin põike käes, saan ma öelda, et see mis sellest filmist pidi kohale jõudma see ka jõudis. Tegelikult sellest pole mingi raskus aru saada, selle idee on sinna ekraanile peaaegu ülisuurelt ette kirjutatud. Rassism. See kuidas sellesse suhtutakse, kuidas seda kardetakse ja mida selle vimma nimel tehakse ja millega hakkama saadakse. Minule, kes ma olen terve elu olnud MITTErassist, mõjus see film väga. Kuigi ma usun, et isegi kui sellega taheti näidata, seda kui vale see kõik on, ei jõua see ikka kõikide peadesse aga siiski oli see film päris kindlasti parima filmi Oscarit väärt.

Tegelikult peaksin ma ka eilsest pajatama. Kui ma kell 7.55 silmad lahti tegin oli mul taaskord see tahtmine telefon aknast välja visata. Ja see on ju veel vähe, sest oh seda rõõmu, kui esmaspäeval saab tervelt 6.55 üles tõusta. Johhaidii, tegelikult esimest nädalat ma lausa ootan. Esmaspäeva ootan.

Igastahes kui ma olin avastanud, et Kristile kuulus mu kuupilet kõndisin ma kooli juurde ja tee peal mõtlesin omaette, et mida ma küll eelmien aasta tundsin. Eile oli mul selline tunne, et ma ei kartnud vaid tahtsin juba minna. Ma olen juba vanaolija ja ma ei põdenud millegi pärast. Ma tean, ma tundsin end lihtsalt suurena, mis, vaadakem faktidele näkku, ka tõsi on. Mis tunne mul siis järgmine aasta veel on.

Aktus kestis küll kauem ja mu jalad olid sinna kingadesse juba suremas, saime me sellest ikkagi kenasti üle ja vaatasime kõik ära. Seejärel läksime klassi ja minu pilk oli naelutatud ainult ühele inimesele. Oh, see aasta tuleb selline lust ja lillepidu. Kes teab see teab. Ly-d nägin ja Krissut nägin. Armastus noh.

Ja nüüd muretsesin ma endale vist eluparimad vihikud ja kaustikud. Mida ma nüüd vist lähen usinalt vaatama ja korrastama ja valmis sättima.

Ja Kaspariga rääkisin ka.