Supermassive.

Huvitav kui vana mu suuretoa arvuti on? Näeb üsnagi elujõuline välja aga sisimas vist äärmiselt vananenud. Kui ma enamusaja veedan õe arvuti tagasi ja kui ma juhuslikult "siia" satun siis ei suuda oma ehmatust tagasi hoida. Selle võib varsti vana rondi alla paigutada. Aga ta on meid hästi teeninud.

Ja panin käima oma tarditsioonilise loo, millega ma oma igat arvutitrippi alustan - Muse - Supermassive Black Hole. Tahaks seda plaati ikkagi!

Ma kirjutan kas headest asjadest või halbadest asjadest. Oleneb sellest, milline mu päeva on ja millised emotsioonid jõuavad revolutsioonilisele võidule. Tänase päeva paigutan ma totaalselt nädala hullemate hulka. Mul ei olegi kunagi ühe päeva jooksul tulnud peale nii massiivne unemati, ääretult suur alaväärsuskompleks ja siis see tusa tuju, mis mind endiselt hõlmab seoses sellega ma jään lihtsalt ühest väga toredast õhtust ilma. Muidugi ei taha ma öelda, et nalja poleks saanud, oi sai küll, eriti enne eesti keele tundi, kus tekkis väikse rebingukolmnuk - Linda, Katrin ja Krissu.

Üldiselt sai kõik alguse ikka hommikust. reeglina on mul kahte sorti hommikuid:
1. Mu äratuskell heliseb, ma lülitan selle välja, mõtlen neid sooje mõtteid, et üldse ei tahaks end teki alt välja pressida, kuid lõpuks hakkan ma mõtlema ja siis ei õnnestu kuidagi voodis püsida.
2. Ma olen lihtsalt nii laip, et kui see kell heliseb, siis teeb ta seda 30sekundit enne kui ma reageerin ja pärast kinnilülitamist ei suuda oma silmi lahti hoida ja mõtlen, milleks kurat on koolialgus määratud kella kehaksaks.

Täna oli mul krooniline teine variant. Ja teate kuhu see jõudnud on? Ma hakkan kohe massiivse peavalu alla kannatama ja ma olen ENDISELT unine.

Edasi kehalise tunnis ei suutnud ma oma pisaraid peaaegu tagasi hoida. Oi, ma ei tahaks olla üldse selline inimene, kes nutab näiteks siis, kui ta palli kinni ei püüa või teatejooksu kaotab. Ei taha üldse. Aga kuna viimaste aastate jooksul olen ma endasse pidevalt sisestanud mõtteid, et ma olen siiski sportlane, sellepärast ootan ma endast ikka palju rohkemat, kui 500m jooksu ajaga 1.56. Ausõna, minule on see laus alandav. Eriti kui see on 10s aeglasem kui kevadel. Ma suudan selle kõige ära peita sellise asja taha nagu "suvi ilma treeninguta" ja tegelikult vastab see tõele. Aga täna lubasin ma endale pühalikult, et jooksust saab minu vägagi meelepärane sport. 3 kuradi korda nädalas hakkab ära tulema! Ja ehk suudan ma kevadel vältida jutuajamist Aule, teemal "südameklappide läbiajamine", kuigi sama on hea kuulda elunäinud sportlase porbleemidest sel teel.

Edasi hakkas kuidagi looma juba, kui välja jätta endiselt see maksimaalne uni mu silmas. Ja sellises olekus olen ma võimaline end laua alla naerma juba sellise asja peale, kui Ly haigutab suu kinni. See nägu, see on mul alati silme ees tantsimas!

Ja üldiselt tekitab natukene frustatsiooni ka kooliteema-hindeteema aga eelkõige see, et homme õhtul ei saa ma suure tõenäosusega minna Maarja juurde. Ta kutsus meid kirjanduse tuni ajal enda juurde, grillile ja sauna. Ma pidin talle totaalselt ära ütlema, sest kuna mul on laupäeval võitslused, siis saun jääb ära aga kuna ta ütles, et ta peab laupäeval ise ka linnas olema vara, siis pole probleemi. Aga kuna arvatavasti on meil homme õhtul kaheksase trenn, siis adjöö minu kena õhtu armsate klassikaaslastega.

Ma ei oska kohe muud öelda, kui damn!