I´m shy now.

Ma panin praegu ühe hiidvana plaadi sisse. 1997. aasta Savage Garden. Gosh. See on ja jääb parimaks plaadiks mu elus. Muidugi saan ma seda alati Taneliga võrrelda, aga minu jaoks on see täpselt selline väärt muusika, mis tegelikult polegi ainult muusika ja vaid midagi muud ka. Vot õige muusika juures sa seda tunned. Ja kui ma seda plaati kuulan, tunnen ma end hästi. Minu hästi-tundmise kena plaat.

Tegelikult hakkasin ma praegu suht lambist pihta. Mul pole praegu suht mittemillegi tuju. Ma ei teagi miks. Sest umbes viis tundi tagasi särasin ma nagu täispuhutud õhupall aga nüüd lihtsalt ei jõuaks. Jõuaks aga vist lihtsalt pole tuju.

Märksõnadeks on kindlasti koolkoolkool. Ja siis veel natukene kooli ja, et midagi lahtiseks ei jääks, siis veel kool kah. Tooma ütles mulle täna Eimanis, et nii raske on kooliga harjuda. Ja mina ütlesin talle, et jah aga eelmine aasta oli raskem. Kusjuures ma imestan ise ka, kuidas ma selle kõige juures nii rahulikuks olen suutnud jääda. Lihtsalt mul on alati end nii raske millegi lainele saada, kui ma pole sellega kaua aega tegelenud. Kui me eelmine kevad Tallinnas käisime, siis tundsin ma end täpselt nagu oleks ma kuhugi võõrasse paika sattunud. Praegu mul sellist tunnet pole. Ausalt öeldes on mul täpselt selline tunne, et ma olen juba nädalaid seda teinud, mida ma teen. See vist on hea? Ikka on. Eks?

Esmaspäeva algas tavapäraselt keemiaga, kus sai kohe nalja ka, kui M end tutvustama hakkas aga Vene ütles, et jumal sind ma ju tean. Ja üldiselt mulle meeldis. Ma peam tõdema, et kuigi mulle pole keemia kunagi südamelähedane olnud ja ma tänan jumalat, et ma saan järgmine aasta selle hausiga igavesti hüvasti jätta, pean ma ikkagi tunnistama, et mingil määral mulle täitsa meeldib seal tunnis istuda ja konspekti teha. Ahjaa, ma istun nüüd viimases pingis, aga ma pean tõdema, et seal läheb iga tunniga järjest paremaks. Pealegi on mu nagu mingi miljoni vaade kah.

Veel üks asi, mis mind häirib on see, et mu vabad tunnid on nii kuradi ebameeldivatel aegadel. Kui ma sain eelmine aasta vähemalt kahel päeval rahulikult kuuenda tunni ajal süüa ja lihtsalt ajusid puhata, siis nüüd pean ma elueest kuhugi toidujörjekorda tormama, et süüa saada, sest jumala eest, mu vabad tunnid on neljas ja teine tund.

Aga üldiselt mulle meeldib. Palju uusi nägusid on ka. Kuigi tegelikult on meil suht palju rahvast on ikkagi nii selgelt uusi ära tunda

. Mata tunnis tekkis mul konkreetselt selline tunne, et ma olen nädala aega seal juba istunud. Ma tegin umbes nädala aja pingutuse vöhemalt, mul hakkasid lausa ajud valutama sellest. Ja siis Aavasalu on see tore mutt ka, kes meile reedel tunnika teeb eelmise aasta matrejali peale. Kas ma näen selline välja, et ma hakkan konkreetselt viiele pretendeerima? No tõenäoliselt mitte siis.

Ja kekas sain ma jällegi sellest aru, miks ma eelmine aasta nii suve igatsesin. Okei tegelikult olen ma isekas ka, sest mul pole õigust kohut mõista, sest kõik inimesed on sellised nagu nad on ja neil on oma iseloom, mis muidugi kõik on äärmiselt tore, aga kui 11-da klassi tüdruk peab käituma PIDEVALT nii nagu ta oleks vahetusõpilane lasteaiast, siis tõesti, tekib mul tunne ja tahtmine kuul pähe kihutada.

Kuna ma tahan eelkõige koolinalju säilitada, siis üks neist oli kindlasti Toompere tunnis. Nimelt on meil uus ajaloo õpetaja, kelle nimi on Alo Savi ja kes on 25 aastane ja kes on abielus ilma lasteta. Ja kui Toompere meilt (tüdrukutelt eelkõige) küsis, mida me tast arvasime ja kui me vastasime, et ta on abielus, pidi Tompa peaaegu püksi tegema, sest ta arvas, et see oli hullult naljkas, et Alo meile ütles, et ta abielus on aga meie arvasime, et oli hullult naljkas, kui Tompa seal ees naerust kõveras oli ja nutma hakkas.

Eile sai ka esimene koolielamus saada. Tegelikult see pol mingi koolielamus aga siiski. Käisime Tartu Vaime mängimas raekojaplatsil. Meil olid valged kaltsud selgas ja nägu jahune ja siis me lihtsalt tsillisime seal ringi ja nägime välja nagu friigid. Ja millegi pärast ei olnud mul üldse mingit paha tunnet, ausalt öeldes ma lausa nautisin seda. Gosh, kuidas ma Tartut armastan, sest siin on sellised asjad võimalikud. Igaljuhul oli see äärmiselt huvitav kogemus ja selles võib ainult Annit tänada.

Ja seejärel oli meie esimene kaheksase trenn, millest ma kirjutan pärast järgmist kaheksase trenni. Käsi väsib ära.

Lillekesed.