Sõnad on mõtted ja ilma nendeta ei saa.

Bubba Sparxxx - Deliverance. Ainuke laul praegu, mis paneb mind enamvähem normaalselt mõtlema. Kuidas sa ikka sassis-peaga seda kirjutama hakkad, mida ma tahan. Enne kui ma selle lehekülje lahti tegin, mõtlesin, et ma kirjutan elupika jutu, sellest kõigest mis rääkimist ja mainimist väärt. Aga kui ma praegu selle peale mõtlema hakkan, siis vaevalt siin midagi grandioosset tuleb.

Minu viimased tunnid õnnemail möödusid täpselt nii nagu ma neist unistanud olen/olin. Omas peas muidugi ja vaid vähesed teavad seda, mida ma tegelikult kavatsesin, kuid milleni ma ei jõudnud. Ja kui praegu selle üle mõelda, siis oleks ehk pidanud kõik plaanitult tegema aga kes siis seda ei teaks, et oleks on sama mis poleks.

Kui ma oma merega hüvasti jätsin, tundsin ma end tegelikult nii nagu oleks ma maailma lõppu sattunud. Päike sillerdas jälle taevas ja see oli üks igavesti ilus päev. Mina ja meri, kahekesi. Tegelikult oli sealt kuidagi halb ära minna. Mereäärne ase oli täpselt nagu teine kodu mulle. Ometigi saan ma sinna ju alati tagasi minna. Igastahes kui ma ükspäev varem olin sinna T-ga koos sattunud, siis andis meri endast küll kurja märku. Ja ma isegi kaotasin T laine taha ära. Milline õnn, kui ta sealt jälle välja tuli. See oli üks omapärane-meeldiv aeg, mis vist ka meeles on.

Mingi äkiline kuumahoog tabas mind praegu. Gosh, oli nüüd aeg, millal tulla. Tegelikult külastavad mind aegajalt ikka. Kuum on ju. Ma närin küpsist praegu. Mul on mingisugune kirg kerkinud Selga kookoseküpsiste vastu. Aga maitsevad hästi ju.

Külastasin Mannut ja Luarat, kes passisid Mannu töö juures ja lobisesid ja arutlesid oma ehk ühise tuleviku kohta, mis neil Kunstiakadeemias olema saab. Ka Orissaares leiab inimesi, kellel on ambitsioone ja kes neid ka järjepidevalt ellu tahavad viia. Kutsusin nad enda juurde õhtul. Mul oli selle õhtu kohta väga imelik tunne. Ma ei teadnud mis on tulemas ja võib-olla see selle tunde nii veidraks tegi - ma ei teadnud ju, mis juhtuma hakkab. Lasin asjadel olla.

Istusin arvuti taga ja olin äärmiselt pissed off nende inimeste peale, kelle peale ei tahaks aga kes samas seda nii ära on teeninud. Nimelt ei võtnud ei Iku ega Mario oma kuradi telefoni vastu. Ma aimasin ainult ähmaselt ( või siis mitte ähmaselt ja harukordselt valesti kah), et nad tegelevad kiviga. Minu hämmastaus oli lausa suur, kui Iku lõpuks (!) oma telefonile vastas ja ütles, et ta mängis jalgpalli ja nüüd kaunterit. Ja kui kogu see kõne algas naljaga ja naeruga, siis lõppes see täpselt nii, et ma ütlesin siiralt ja nutuselt, et ma ei jõua neid enam oodata. Ja see mind ehk kõige rohkem tol hetkel marru ajaski, et nad paistsid arvavat, et ma ootan igavesti ja alati nende järel aga nii see pole ja ehk ongi hea, et see nüüd möödas on.

Siis kui õele olid saabunud tundmatu arv hulk inimesi, keda ma kõiki nägin esimest korda elu, helistas mulle Mannu ja ütles, et ma Alevi läheks. Asi lõppes sellega, et pärast lühidast veenmist astusin ma sisse Karja poodi ja väljusin seal kõige sellega, millest karsklased eemale hoiavad. see oli minu jaoks ime aga ju ma siis näen väljas nagu 25 aastane (!), mida ma Laura onu sõnade kohaselt ka näen.

Läksime minu juurde ja õhtu algas meeldivalt. Kui mitte arvestada seda, et ma vist kohutavalt pingutasin üle ja lõpetasin sellega, et kui Mario meile tuli, ma talle katkematult midagi seletasin ja seejärel me linnumäele kõmpisime ja endiselt seletasin. Ja kui nüüd aus olla, siis selle kõige pärast ma end ka vihkan aga enam pole ju absoluutselt midagi, mida teha. Kui Kristi mulle mingi hetk helistas ja ütles, et ma Paabu oma majast eemale hoiaks, ei jõudnudki mulle kohale, et see saab olema see hetk, mil ma saan vaid viimase pilgu oma kullakestele heita. Ja see, et ma neid kõvastikõvasti kaisutasin öeldes, kui kallid nad on ja lisades põsemusi tegid vist minu õhtu pooleldi. Ma loodan, et mingigi osa sellest, jõudis nende kivitäis peadesse.

Edasi liikusime juba Eleni ja õega Luciferi poole. Ja ka siis ei teadnud ma enam mida oodata või millest mõelda. Seega marssisin ma lihtsalt sisse ja tantsima. Juues ära oma elu esimese kuid meeldivalt hea Hot Shoti, hakkas mul juba kõige suhtes hea. Ja ei kulunudki palju aega, kui T ka minu juurde tuli ja me mingil moel rääkida saime. Kuigi meie kahekõne läks sujuvalt üksteisele kõrva karjudes oli see ikkagi midagi, eks.

Ja kuigi see pidu lõppes minu jaoks liigagi kiirelt ja järsku ei suuda ma siiski ka seda pisukest unustada, mis min päeva täielikult tegi. Lihtsalt see, kui sa saada oma käekese panna ja hoida soojas käes ning tunda end turvaliselt ja hästi just selle inimese kaisus, kelle omas sa tahad. Sosistada talle kõrva just neid sõnu, mis su peast läbi käivad ja tunda oma huuli just nendel huultel, mis viivad sind valguskiirusel pilvede peale. Ja vähemalt olen ma selle kirja saanud paremini, kui lootsin ja lihtsalt, et see mul iialgi ei ununeks. Sest sellised asjad ei unune. Tahtku nad siis või mitte.

Edasine möödus juba liiga kiirelt ja omamoodi ebameeldivalt. Pakkisin oma asjad ära ja asusin teele, mis viis mind nende miljonsajatuhande kilomeetri taha, mis nüüd lahutab mind sellest, mis on siin ja sellest, mis on minu õnnemail.

Mõned asjad siin elus on paratamtud ja ma hakkan sellest üha rohkem aru saama. Siiski on patt lahutada inimesi nendest, keda vajatakse. Aga ka see on midagi, mis vajab harjumist, sest asja juures on kõige hullme see - lihtsalt peab unustama, sest teisiti enam ei ole.