Tahaks ka täiesti oma kirjeid peal - kirjastada. Kahju, et mul sellist kohakest ei olle, kuhu ma saaksin kirjutada kas või "Minu päikseliselt kaunis päev" või midagi sellist. Selle peale teeksin ma lihtsalt - ähh.

Ma võiks öelda, et mu suve esimesed nädalad on olnud toredad. Kuigi ma olen selline häbiväärne mitte-midagi-tegija olnud. Aga võib-olla oli see mitte-mida-midagi tegemine just see, mida ma vajasin. Ma ei ole uut unerekordit püstitanud ja ausalt öeldes on seda üsna keeruline ka teha, kui su aknal pole kardinaid ja sa magad talvetekiga (mida sa lihtsalt ei viitsi lina vastu ümber vahetada) ja siis sa kõrbed oma voodis hommikuse päikse käes. Tegelikult olen ma päiksele lausa tänulik, ja mitte ainult selle eest, et ta on mind juba parajalt pruuniks teinud vaid ta ei lase mul ka pool elu maha magada.

Täna ma aga otsutan oma elustiili õige väheke nihutada ja võtan ette ühe retke raamatukokku. Ma hakkan oma järgmise aasta lektüürida pihta. Ma pean seda nimekirja (mis pole lühike) natuke uurima ja siis teen oma esimese valiku ka. Kuigi ma tahaks kogu hingest lugeda Jane Eyre'i, otsustan ma ilmselt millegi muu kasuks, kuna Eiman pidi oma raamatu kohapealt õige põhjalik olema.

Igastahes. Reedene päev algas kell üksteist. Või see võis ka vabalt kaksteist olla. Ning kõik sebisid ringi ja lihtsalt võimatu oli edasi lebotada. Ja asi lõppes sellega, et me ostsutasime Kristiga minna Emajõe äärde ja enne seda viia ta jalgratas hooldusesse. Emajõe ääre soli lausa tsill. vahepeal kohe kutsus see vesi, mis seal vollas aga kuna ma ei võtnud vahetusriideid kaasa pidin ma selleks korraks ujumise vahele jätma. Kõrbesime üle tunni aja, ja otsutasime koju tulla siis, kui selline õige grillkana tunne peale tuli. Ja kuna see kodutee venis nii pikaks ja aeglaseks pidin ma kodus lihtsalt ringi jooksma ja end ilusaks tegema ja siis suundusin ma Veerikusse.

Mats oli mulle lilled ostnud ja siis ma läksin sisse. Maja ees oli mingi ilge kari piffe ja siis mamõtlesin, et ma lähen kohe päris kindlasti sisse. Ega ma kaua seal aulas tsillima ei pidanudki, sest ma läksin tund aega hiljem kohale ka. Igastahes mulle lausa meeldisid enamik selle aasta lõpetajate riietest. Nagu Ints nägi eriti šarmantne välja ja siis Liina ja Marta ja Annely, kes olid hästi ilusad ja armsad. Ja isegi Daisy kelit oli täiesti kena ja ilus. Igastahes andsin ma oma lillekesed ära ja siis rääkisin Krissiga juttu. Teda kutsuti aastaks Härmasse aga ta ütles ära oma kaheksandike pärast. Suht kahju, sest Kris oleks selline lõpmata hea õpetaja. Igastahes on lõpetamise juures see nõme, et sa pead koguaeg ringi tuulama ja sa ei jõu nende inimestega üldse rääkida, kes sulle lilli toovad. Aga samas oli see jälle üks tore üritus. Ja siis ma mõtlesin, et kui järgmise aasta lend ka ära lõpetab, siis on kohe võõras Veerikusse minna, sest ainus õpilane keda ma tean on Antu. Eks see koht muutubki aja jooksul võõraks, kui isegi õpetajad ära lähevad. Aa, ma nägin Koppelit ka eile.

Ja Tairiga rääkisime ka ja ta soovitas mule sõpru leida peale Antu aga siis me rääkisime, et ei aitäh, et tegelikult me hakkasime nendega ka suhtlema isegi, kui nad olid meist kaks aastat nooremad ja lapsikud aga nad on siiani meie südamestes olnud ja jäävad ka sinna. Pärast läksime Kristiga linna ja käisime niisama ringi. Saatsime Merlinile kaardi, ma ainult loodan, et see jõuab õigel ajal kohale. Ja siis me läksime Lõunakasse ka, kus ma tegin kerge Takko ostlemise ja siis sõitsime Siimuga koju ja siis oli kakskümmend minutit aega end valmis seada ja siis ma hakkasin laulava poole liikuma.

Sellest mis edasi sai räägin ma hiljem, sest mul käed krampis, siis Kristi läppari taga klõbistamisest. Igastahes üks sõna ja selles on : Smilers.