Oh. Nii raske on alustada. JUba sellega on raske alustada, et ma üldse hakkan kirjutama ja siis see millest kirjutada. Raske aga samas liiga meeldiülendav.

Ma otsutasin mitte Tallinnasse sõita. Ehk oli asi selles, et eettekanne oli vaja teha, kuidi antud olukorras oli see minu jaoks üsnagi teisejärguline, või ma lihtsalt ei oleks suutnud seal saalis olla. See on tegelikult hirmus aga ma olen uhke nende üles, kes meid esindasid selles ülirahvamassis, milleks oli 7200 inimest.

Muidugi ei rääkida nagu ma ei oleks lootnud nende võitu ega midagi. Lihtsalt ma pean tunnistama, et kolm minutit enne lõppu oli asi tõesti nutune aga ükskõik kui ma ka ei mõelnud, et ma keeran nüüd magama ei suutnud ma seda mitte vaadata. Muidugi telekas mängis ülikõvasti täpselt mu kõrval ka. Aga lihtsalt. Mind ajas see nii kohutavalt närvi, sest tegelikult ei teinud vastased midagi paremini kui eelmine kord, Rockil oli lihtsalt mõõn. Ja ma oleks olnud palju rahulikum kui kaotus oleks olnud kümme punkti, kuid see üks punkt jääb lihtsalt kripeldama. Seda enam, ühte punkti on olnud kolm korda.

Ja kui see lõppes, ma olin isegi õnnelik, et ei näidatud seda, kuidas Kalev juubeldas, läksin ma lihtsalt kööki ja nutsin. Ma ei mõelnud tegelikult nutma hakata aga pisarad lihtsalt tulid. Sest see oli valus kaotus ja ma lootsin, me kõik lootsime. Aga tegelikult ei ole siin kedagi süüsidtada, sest olegm ausad, meie jaoks on nad alati võitjad. Siiski hakkasid pisarad voolama...

Enne kümme hakkasin end valmis seadma ja nii me siis jalutasimegi Toomemäe poole, jututteemaks siis ainult korvpall. Ja Püssika ette oli maha tehtud suurelt ROCK ka ja siis see oli kohe pilditegemiseks sobiv materjal. Aga me otsutasime edasi liikuda, sest kahel tunnil ootamisel Püssika juures, polnud erilist mõttet. Nii jalutasime mööda hilist Tartust Mäkki. See on alati meile justkui päästerõngaks olnud. Ja seal oli nii kaua tore istuda, kui Hanna helistas ja ütles, et nad on kohal.

Vaikselt hakkasid fännid laekuma. Kokku oli kolm bussi. Ja nad tulid ja tulid. Ja me rääkisime ja naersime ja sajatasime Elerini. No tõepoolest, see neiu võiks oma iseloomuga midagi peale hakata, sest see on kõike muud kui meeldiv ja tore. Ja külmus tuli naha vahele ja me ikka ootasime. Me ootasime ikka päris korralikult aga see ootamine oli seda väärt.

Ja kui saabusid trummid ja lipp ja Leila ja Annika ja siis me teadsime, et pole enam kaua. Ja siis nad tulid. Ma vehkisin Assu digikaga seal üles-all, siiski sellist võimalust eliitpiltide saamiseks pole just jalaga segada. Ja siis me tegime neile koridori ja see oli lihtsalt nii kena, kuidas nad tulid, näod säramas ja kõik jumala purjus. Ja isegi see fakt, et nad tulid juba teist aastat järjest niimoodi teise kohaga tagasi, ei rikkunud seda hetke. Ja pisarad lausa valgusid silmadesse.

Ja siis me pushisime end sina sisse ja saime kohe üsna lava juurde. Ja kui Jänes üritas kogu selle "Tar-tu" Rock saatel midagi öelda, oli nii hea tunne. Ja sellistel hetkedel tekib selline ühtsustunne. Missest, et kogu ruumi peale oli vaevalt viis inimesr keda ma tean, tekkib ikka selline üks tunne, ühine tunne. Ja siis Lust rebius seal inglise keeles ja siis mul lihtsalt hakkasid pisarad voolama. Kui Nässu ette tuli ja ütles, et talle meeldib kohutavalt meie publik ja ta tahab jääda ja see kõik. Sest Nässust oleks juba raske loobuda sellepärast, et ta on nii kohutavalt armas ja siiras inimene. Ja Tanel, kes mainis taaskord, et kahju, et ei võitnud aga meie jaoks on nad ju alati võitjad. Ja kui Marek lihtsalt seisis nurgas ja naeris ja Viiask, kes oli purupurjus aga kelle sarmi ma alles tollele hetkel avastasin ja Aab, kes tegelikult on noor, kuid üritab ja Antti ja Allingu ja nad kõik. Oh, see on armastus.

Ja see oli minu jaoks täielikult täiuslik hetk. Nii täiuslik, et tahakski sellesse hetke jääda.

Ja tahes tahtmata tekib mul selline üleolev tunne Kalevifännide ees. Sest vaevalt, et nemad sellises suhtes oma meeskonnaga on, sest selline ühtsus ja ühtekuulumistunne meeskonnas ja fännide vahel, tekib aastatega. Samas tekkis mul nende vastu ikka respekti. Kui Hanna ja Annika rääkisid, et ka nemad oli Rockile karjunud ja näinud, kuidas võiduvärav moodustatakse ka teise koha saajatele, tekkis mul ka selline tunne, et Kalevi fännid on Kalevi fännid. Ja mul on ainult hea meel, et mingisugust vaenu ega kiskumist pole. Siiski muutus mu arvamus Frier'st veel negatiivsemaks kui ta juba oli.

Aga õhtu möödus tantsu ja muusika saatel. Sai suures koguses We Will Rock You'd kuulata ja lihtsalt naerda, sest Viiask oli totaalsne naljanumber, samas ta on nii kohutavalt armas, et ma ei suuda mõista, kuidas ma teda kunagi vihata sain. Kui ta Janarile õlu päje kallas ja kui ta lavale läks ja rääkis, et tema jääb Tartu ja Nash jääb ka Tartu, sest tal on kõik juba ära räägitud, see oli lihtssalt armas. Ja selle jaoks ei ole tõepoolest muud sõna.

Ja ma kohe ei suutnud sealt lahkuda, sest see jättis sellise tühja tunde. See kõik on jälle neljaks kuuks läbi saanud ja ees on pinev aeg, mil selgub, kes jääb, kes läheb ja siis üldse, neid mitte näha neli kuud. Oh jah.

Aga siiski jääb see mis on südames. See meeliülendav armastus nende kõigi vastu. Kuigi nad teevad vigu, nad eksivad, on nad ikkagi võitjad.

Armasta teid.

Marek ja veel teine Marek. Antti. Kristo. Heiko. Silver. Vallo. Martin. Tanel. Nash. Toomas. Asko.