Nüüd vist läheb päriselt lahti. Vahepeal on olnud lihtsalt umbes kuu. Kuu aega mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi ürituse arvustust, nada. Aga jah. Südames kripeldab. Kuigi head asjad ei peaks kunagi mälsut küstuma, tekib mittekirjutamise puhul ikka tunne, et nüüd on see unustus, minevik, lihtsalt asi mis toimus ja mis on läbi. Nii on möödunud Veeriku Emadepäeva kontsert, kus me saime nii palju respekti, et varsti tunnen ma end kohe täisväärtusliku tantsjannana. Ma muidugi olen seda aga kui keegi sulle ütleb, kui hea sa oled, hakkad sa seda ka päriselt arvama ja siis oleks asi justkui reaalne. Ja siis meie kaks pool nädalat tegemata trenn ja Pärnu võistlused, mis praegu meenutades olid lausa lõbu ja õnn. Ja päike pigistas end alles kõige lõpus pilve tagant välja. Ja see ei muutnud midagi. Päev oli tore, 200 meetrit toredat sõitu lainetes sai sõidetud ja sellega oma hooaeg avatud. See tekitab tegelikult tahes tahtmata hea tunde.

Ja kui ma täna kooli poole kõmpisin lõi mulle pähe mingi äkiline õnnevälgatus. See tuleb alati siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Arusaamistunne. Arusaamis tunne, et lõpuks oled sa üle saanud. Niimoodi täiesti üle. Jah, ma mõtlesin sellele mis oli ja ma olen lausa maruõnnelik, et mul on selline sõber. Pealegi ei anna see elule midagi juurde, kui sa aasta aega oma elust kulutad kellegi taganutmisele. Ei.

Ja üldiselt on seda neetud koledust veel neli päeva, mis tuleb lihtsalt mööda saata.

:]