Ma lugesin just Assu blogi ja hakkasin ise ka mõtlema. Sellele aastale. Muidugi on Assu blog mingi põhjalik ja täiesti teine tase aga mõelda võib ju ikka. Üldiselt mulle täitsa meeldib. Ja see läks ülimalt täppi, et aasta algus läheb raskelt, lõpp kergemalt. Seda peegeldavad juba mu kolmed aasta alguses ja viied aasta lõpus. Kõik siin elus vajab tegelikult harjumist ja nii palju, kui ma ka ei unistanud sellest, et suvi võiks juba tulla, kuna mu kõrvad hakkasid virtsavett välja laskma, olen ma siiski suhteliselt harjunud oma klassiga. Sellega millega harjuda saab. Kuidas Siim peaaegu igasse tundi hilineb ja kuidas mingi lehe ringi käimisel Sergei, Indrek, Rauno, Kristo, Kaarel, Tõnis ja Rihoomaarust rebivad ning kirjutavad Hapu Kurk sinna. Ja üldiselt see ka, kuidas nad mõnikord üritavad nii meeletult vaimukad olla, et see kohe ei üldse ei õnnestu. Siiski pean ma tõdema, et Kristo tõusis mu silmis kooli viimasel päeval. Ja ta oskab vahepeal ka head nalja teha. Mis sest, et ta näeb selline kohutav põkk välja. Mis teha. Ja ma olen isegi sellega harjunud, kuidas meie klassi need kõige popimad neiud räägivad pundis ja suudavad mu närvid totaalselt krussi ajada oma lolli jutuga. Ja see kuidas Anna räägib ja Bianca kõnnib ja Päivi irvitab ja üldse. Samas on nad kindlasti kellegi maailmas kenad ja ilusad ja armsad, aga mitte minu maailmas. Sinna nad lihtsalt ei sobi. Aga, et mitte jätta muljet, et mu klass on mitteäge, siis näiteks Maarja ja Ly ja Linda teevad mul igapäeva. Maarja juba inglise keele tunnis ja siis Linda oma mõne geniaalse näoga ja ma vannun, et kui ta ise seda ei tee, siis ma lihtsalt vean ta kuhugi näitekooli, sest ta on andekas. Ja Arthur kes nonstop naerab, suudab isegi mind naerma ajada. Sest ta on lihtsalt nii siiras, mis sest, et vahepeal jääb mulje, nagu oleks tal midagi vaimselt viga. Ja siis Kärt ja Margaret, kes on meie klassi Teistsugused, kuid ka seda äärmiselt stiilselt. Rõhutaks seda Kärdi koha pealt, kelle vastu mul on suhteliselt respekt. Ja siis ei saa unustada Toomast, keda ma ei mõita ja kes jääbki minu jaoks müsteeriumiks. Sest ma tõesti ei suuda aru saada, miks peaks keegi jalaga uksega mängima ja täiega seina peksma. Ja peaaegu oleksingi unustanud Krissu, kelleta ma tõesti oma koolipäevi ette ei kujutaks. Sest Krissu lihtsalt on olemas, täpselt samamoodi nagu Ly-gi. Minu kaks pisikest inglit, kes on südamelähedal

Ja üldiselt ma ootasin midagi paremat, kuid asjadega tuleb leppida ja ma üritan ikkagi hakkama saada ja neid inimesi omaks võtta. Ja üldiselt olen ma endaga äärmiselt rahul. Jah, ma luban endale vahepeal totaalselt egotsentrikuks olemist.

Ja ma ei suuda endiselt uskuda ka seda, et see klass on läbi ja sellega seoses tekib juba selline suureks olemise tunne. Kuid ma arvan, et ma ei mõtle selle praegu ja üldkokkuvõttes olen ma ikkagi õnnelik.