Elan taaskord läbi neid närvipingeid, mis kaasnevad Inglismaa mängudega. Mul tuli kohe alguses meelde, et ma tahaks ka seda kirja panna, et olen oma arvamust Brasiilia koondise kohta absoluutselt muutnud. Ma ei tea, minu jaoks lihtsalt ei kaasne väga sellist pinget, kui ma fännaks sellist meeskonda, kes on nagu tops one favoriit, mis Brasiilia juba aastaid on ja seega pole see meeskond minus kunagi mingeid erilisis poolehoiu tundeid tekitanud. Aga ükspäev, kui neil esimene mäng oli, siis ma lihtsalt naelutasin end teleka ette ja mõtlesin, et kuradile, Inglismaa ja Brasiilia on täielikult minu poolehoiu endale saanud. Ja kui ma arvasin, et Ronaldinho pole muud kui natuke ahvlane, siis nähes seda, millise kohutava naudingu ja hea meelega ta seda mängu mängib, siis ma muutsin ka tema kohapealt arvamust. Kuigi ei saanud ma päris hästi aru, MIKS ta maailma parim just on aga minu meelest peaks talle selle auhinna andma juba sellepärast, et ma pole selle aja jooksul näinud mitte ühtegi teist mängijat, kes sellise naudingu ja naerulnäoga mängu mängiks. Vat seda nimetatakse armastuseks oma töö vastu.

Aga praegu? Ei saa ma aru, miks Lampard selle viimase löögi tegi. Ei saa ma aru, kuidas Crouch sai sellel löögil eksida aga samas pool on veel ees, ehk suudetakse seda taastada, sest mängu algus on tõsiselt hea olnud ja tegelikult on nad ikka ülikõvad.