Oh jah. Korvpall on vastik mäng. No mis see siis kõigest on? Kaks meeskonda lihtsalt kepsutavad platsil ja viskavad korve. Vahepeal vigastavad üksteist, vahpeal valavad õnnepisaraid, vahepeal tahaksid palli laiaks litsuda aga kokkuvõttes on see ainult mäng. Üks vastik mäng, mis lahutab inimeste meelt. Siiski, nii palju kui ma tahaks seda vihata ei ole see võimalik. Ma olen selleks liiga palju oma elust kulutanud, oma kolm aastat nüüd ja ma olen liiga palju närvirakke kulutanud ja pisaraid valanud, et seda nüüd vihata. Ja samas, kuidas sa saaksidki sellist jumalailu nagu Tanel vihata? Ei saagi. Ometi tahaks.

Ma üldse ei tahaks tänast kaotust arutada. Ma uskusin neile ja see võit oli käega katsuda, sest nad tahtasid seda. Nad vajasid seda väga. Aga see lõpp? See oli lihtsalt mage. Ehk jõuab kunagi kellelegi kohale, et õnnemänguks ei tasuks asja ajada. Samas oli kommentaatoril täielik õigus, et ega see viimane minut pole üunkt-punkti-mängus mingi korvapll. Siis loevad mängijate närvid ja kiirus ja see kuratlik õnn, mis alt veab. See on midagi millele ei saa toetuda, sest seda ei saa usaldada, ometi on juba neli mängu lõppend ainult õnnekorviga. Sama hästi oleks võinud visata selle korvi ka Tanel. Ja seepärast ma viha ei pea. Siiski arvan, et viit punkti edu tagada pole midagi maailmavallutamise taolist, millega ei saada hakkama. Selleni peaks püüdlema.

Kuid üldiselt olen ma rahul. Vähemalt on asi olnud vaatamist väärt ja on ka edaspidi. Armastus ei sure juu kunagi.

Ma ei oska enam olla praegu.

Jätkub.