Ilma meesteta maailm on viimane mood.

Ma ei teagi millega alustada tegelikult. Kõik on sees nii sassis ja samas on mul selline tunne, et mitte miski pole elus nii hea ja korras tundunud. Kes nüüd ütleb, kuidas asi tegelikult on?

Nädala Viimsis möödus kui tuulispask, ometigi jääb ka see kord seisma ja mõned mälestused ün üsnagi erksad. Kui me Tallinnast Viimsisse olin end upitanud olin ma ääretult õnnelik, et ma elus veel olen, sest mul oli koguaeg selline tunne, et mu ajud hüppavad peast välja kohe. Saime kena klassi ja seadsime ka end kenasti sisse. Sain eliit koha Matsi kõrval, kuid õnneks pääsesin ma sellllest, et ta mulle näkku norskaks või midagi.

Tegelikult ei ole mul üldse tuju sellest rääkida. Võib-olla sellepärast, et see on mul veel nii heledalt meeles ja ma tahakski et see ainult mul meeles oleks. Millegi pärst on mul tunne, et kui ma selle kõige kirja panen, siis on justkui pool sellest ära revitud. Mulle meeldivad mälestused. Ja see on kindlasti on väärt meeldejätmist.

Tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et lugege Assu blogi. Näed nüüd, sellest mis sa ütlesid polnud miskit kasu, sest ma ei kavatsegi sellest kirjutada.

Sain ka kenasti Saareke kohale. Kuigi mind oli vaevalt kottide alt paista, jõudsin ma kenasti bussijaama ja sealt praamile ja sealt Orissaarde ja mind valdas selline kohutav õnn, et ma ei oskand midagi tunda.

Ometigi on mul hinges praegu nii valus. Ja seda kõike ei kellegi mu kui mu enda venna pärast, kes ausõna on täielik sitapea. Ma pean seda välja ütlema, sest see ajab mind närvi, kuida sta käitub ja kuidas ta räägib ja kuidas ta on ja kõik. Ja ma ei tahaks teda üldse näha aga kahjuks tuleb ta homme siia. Eks näis.

Lihtsalt, et Liisbet on nii armas tüdruk, üks armsamaid kes on olemas ja Mats ei sa aise ka tegelikult aru, kui vedanud tal on aga samas pole ta totaalselt Liisbeti väärt kah.

Kalapea helistas mulle kell kolm öösel. Ja mina veel lootsin, et see on keegi põnev. Mitte. Ja ma ei võitnud sellest muud midagi kui tund aega üleval passimist, sest ta röövis mult magusa une. Fakk.

Ma suudan asju praegu vaid väga lühidalt kirja panna. Aga seegi asi. Ma nägin just T-d ja see kuidas ma olen juba kaks päeva lootnud teda näha, kadus ühe hetekga. Ma ei suutnud enam korralikult hingata, ei suutnud Mannu jutule tähelepanu pöörata vaid lihtsalt hõljusin. Sellist asja põhjustab mõnede inimeste kohal olek. Oh jah. Ja Uku võiks ka juba siia tulla. Sest lihtsalt nii on.