Sügiselõhnad täidavad mu maailma.

Kuna praegu ei ole selline unistuste suvehommiku/päev, mil võiks kõik tegemised unustada, rätiku kotti visata, ratta selga hüpata ja mere äärde lebotama kablutada, siis ma parem kirjutan, sest tegelikult on seis suht täpselt vastupidine.

Väljas on kõle, väljas on jahe, väljas on zero-päikest, väljas on tuuul ja paari sõnaga on väljas täpselt selline ilm, mida me absoluutselt ei taha. Siiski üritan ma oma optimismi säilitada ja jään lootma, et tulevikunädal on vähekegi erksam.

Midagi nagu oleks toimunud ja samas pole ka. Esimese nädala tippsündmus oli tõenäoliselt Laura sünnipäev. Selles kujunes üsnagi huvitav õhtu, mida ma ei oskagi sõnadega kirjeldada aga selles oli midagi veidrat. Sellest ma siis nüüd pajatangi.

Läksime viie ajal sinna. Martin oli ka päeval kohale sõitnud ja ma käisin tal bussis vastus ja siis ta tuli meiega mere äärde. Igastahes me istusime niisama Laura aias ja rääkisime, mina häkkisin Allani mp3-pleieriga a tutvusin Matsi muusikamaitsega. Mitte et ma niikuinii ei teaks, milline see on. Siis ühel hetkel me istusime Lauraga lihtsalt ühe istumiseks mõeldud laua pooleks ja ma hakkan ise ka vaikselt mõtlema, mis mu kehaga toimub.

Igastahes hakkas inimesi kuue ajal sisse voolama ja minu suurekssuureks kergenduseks tulid ka Iku ja Mario ja Pukk. See kergitas raskuse mu südamelt. Ja ka teised & co. tulid kohale. Ja siis hakkakski üleüldine võtmine, millest ma küll eriliselt osa ei võtnud. Pigem nagu oma lemmikutega aias istudes ja naerdes. Ja siis ühel hetkel istusin ma Marioga vastamisi ja ma otsutasin temaga lihtsalt rääkida. Ja kui ma selllele praegu mõtlen, siis ma ei tea, miks ma osasid asju ütlesin aga nii see läks. Ma sain talle vähemalt hingelt kõik ära rääkida, sest sa lihtsalt saad seda Marioga teha ja Mario sai sellest ise ka aru. Sellest mida ma tundsin tol hetkel ja eelmisel õhtul ja ta isegi rääkis, et temagi tundis end halvasti selle pärast aga ta ei teadnud mida teha. Ja kuigi ma olin seda kõike plaaninud nii, et ma karjun talle selle näkku ja vaatan hullult kurjalt, sest see mõjub talle koguaeg, ei suutnud ma karjuda. Ometigi vaatasin ma teda alguses tapva pilguga, mis vist minu õnneks ajas talle küll hirmu nahka.

Ja üldiselt Marioga mul see õhtu mööduski. Sest ma lihtsalt ei viitsinud seal eriti häkkima hakata. Ja tegelt nii oli ka tore, kuni selle hetkeni, mis poiss nimega Martin, kuskilt ma-ei-tea-kust-kohast välja kargas ja minuga rääkima hakkas, kui Mario oli just oma pusa mulle andnud, et ma surnuks ei külmuks. Ja lihtsalt see kõik mis ta mult küsis ja mida ta rääkida oli nii vastikut tunnet tekitav. Asi ei olnud absoluutselt sellles, et ta oleks mulle halvasti öelnud või ta oleks üldse midagi halvasti kellestki rääkinud aga ikkagi see tekitas minust hullupööra uudishimu. Ja lihtsalt täiesti tahtmatult hakkasin ma mõtlema neid mõtteid, mida ma ei tohiks aboluutselt mõelda ja kui me Marioga seal aias pärast kahekesi istusime ja niisama omavahel mõmisesime, siis oli see kindlasti niii kirjeldamatult mõnus. Ja ma üldse ei imestaks, kui enamus inimesi, meid valesti mõistsid, kuigi teadku nad kohe, et nii need asjad ikka pole.

Ja magama sain ma kaheajal, kui ma olin Lauraga suts rääkinud teemal, mida ma küll ei lootnud enam puudtada aga mis oli suht vältimatu. Ja magada ma otseloomulikult hästi ei saanud aga see selleks. Hommik oli meil tore. Istusime köögis/elutoas ja lihtsalt vahtisime. Mina olin vist ainuke rõõmurull, kes seal keset tuba säras ja mis vist tegelikult Pukki suht häiris, sest ta ütles, et ma ei naeraks nii palju, ja ma peaks tõsine olema. Häh, mai äss, mul oli üks ilusamaid hommikuid üldse.