When you're halfway up then you're halfway down.

Parem vist, kui ma nüüd tihedamini viimased päevad kirjutan, sest vaevalt ma seda enam nädalaid teen, seda lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt teen endale netivabatsooni.

Kui kell 12 taevas vihmaluugid avati olin ma küll pisut muserdatud, kuid see ei häirinud mind sugugi. Sest kui ma olin avastanud sellise reaalse fakti, et mu pilet enam ei kehti, hakkasin ma jalgi linna poole tiksuma. See kujuned küllaltki märjaks, sest kui ma Hoti jõudsin tahtsin ma kibekiirelt oma püksid juba jalast võtta. Aga üldiselt oli mul täna see täiuslik hetk. See lihtsalt niisama oli. Ma hakkasin raudteed ületama kui pikk rong just möödus ja siis ma seisin seal, ootasin, vihmavari käes ja seisin ja siis sõitis mul selja tagant ka rong läbi ja ma seisin kahe rongi vahel ja vihma ikka sadas ja mul tuli lihtsalt selline naeratus näole. See oli täiuslik hetk.

Hotist lahkusin ma vist kõigi aega parima saagiga üldse. Ma olen rahul, sest alati kui ma seal millegagi väljun on mul natukene kergem olla. Jah, ma olen totaalne plussi-riide friik, mis ma sinna teha saan. That's the way it is.

Edasi liikusin ma kesklinna. Ja ma avastasin üsna mitte-õudusega, et ma olen umbes ainuke inimene, kes tänaval kõnnib. Samas ma mõistan inimesi hästi, kui nad sellise ilmaga näiteks autosid ja busse eelistavad.

Tegelikult sain ma küllatki hästi kõik tehtud. Ja kui ma suundusin Raamatukogu poole, et seal maha istuda ja Assut oodata, avastasin ma küll õudusega, et see on kinni nädalavahetusel. Igastahes ei heidutanud see mind eriti, sest pärast kiiret kõnet Assule asusin ma suhteliselt Lõunaka poole teele.

Ja tegelikult lõppes mu tagasihoidlik trip sellega, et ma kõndisin ka jalgi koju ja siia jõudes olin ma kaunis väsinud. Hakkasin süüa tegema ja olin niisama. Koristasin oma pesa ära, mis oli Matsi tuppa tekkinud ja siis ootasin oma filmi.

Liblikaefekt - lihtsalt soovitan. Sürr, aga see-eest hea.

Praegu hakkasin ma lihtsalt lambist nutma. Ma ei tea. Tegelikult ma ei kavatsenud seda teha, sest ma teadsin juba siis tulemust, kui ma selle kuradi ettepaneku tegin. Sest nii lihtsalt on. Ma ei looda enam ammu midagi ja tegelikult vist ongi hea, kui ma juba asjast rääkides tean, et tõenäoliselt teen ma seda jälle üksi. Nii lihtsalt on. Aga see ajab ka närvi tegelikult, kui sa arvad, et sind mõistetakse ja tegelikult ei saada kottigi aru, mida sa tegelikult ootad ja tahad ja tunned. Aga nii vist ongi. Mitte, et niikuinii enam midagi muuta saaks. Mõned asjad lihtsalt on lõplikud. Ja ausalt öeldes on mul sellest kahju...(tegelt ma vist liialdan ka veidi, aga who knows)

Katrin.