Vihmapiiskade varjus

Täna on vist üldse esimene päev, mil ma pole selle kellaajani päikest näinud. Ja kuigi ma olen seda päeva suhteliselt oodanud, sest lõpuks tekib selline grillkana tunne peale, ei tahaks ma praegu üldse mitte vihmast kuulda. Aga no, mitte et oleks palju, kuidas Mina seda muuta saaks.

Päevad on möödunud nii nagu nad on. Magamine kella 12-ni, seejärel söömine, internetilaks, poeskäik, söömine, niisama teleka ääres istumine ja rääkimine Iku, Kiku ja Marioga. Ja kusjuures ma tahaks tunda, et midagi võiks nagu teisiti olla aga samas olen ma nii ääreni rahul sellega, mis praegu on. Ka Uku on Saaremaal. Ma pole teda küll veel näinud aga ehk, teeb tema täna minu päeva, kes teab.

Ja üldiselt näeme ja elame. Õhtul siiski vast midagi on.