Pauguvello ja kalapea.

Tegelikult ma ei kirjuta siia enam aga kuna see teine paigake otsutas praegu lihtsalt mitte lasta mul kirjutada, pidin ma valima mingi teise tee, sest mul ON vaja midagi kirjutada. See on midagi sellist, et et pärast kirjutades pole emotsioon see, mis ta on praegu aga mina tahan just seda säilitada. Emotsiooni.

Kuidagi palju on juhtunud, midagi mida oli oodata ja midagi mida poleks elusees ette kujutanud. Näiteks seda, et ma sain ennast täiesti tühjaks nutetud. See kuidas inimesed su ellu tekitav on juba iseenest üks parimaid asju ja see, kuidas nad aegamööda su hinge jäävad on lihtsalt kirjeldamatu. Ja kui kaks inimest, kes on olnud sõbrad nii kaua kui mäletad ja veel palju enne seda, otsutavad lihtsalt tülli minna, tekitab sinus tahtmise nutta. Ma nutsin ja päris korralikult ja mitte ainult Iku ja Mario pärast vaid ka üldse. Sest kord see juba hakkas ja pidama ma ei saanud. See kõik juhtus tegelikult ootamatult ja täpset põhjust ei tea vist keegi aga juba see, et see juhtus on üsnagi õudukas. Ja kui Iku öösel meile otsutas veel tulla ja ta ei pidanudki midagi väga ütlema, vaid seda, kui väga ta Mariost hoolib ja mina ei suutnud tagasi hoida vaid hakkasin lihtsalt pillima. Ja just sellel hetkel käis läbi ka pisike plõks, mis ütles, et asjad ei ole enam nii nagu nad olid ja eilset vaadates olid nad üsnagi kenad.

Hanna on läinud. Ja meie Marioga olime terve öö üleval koos temaga, et ta siis lihtsa käelehvituse pärast minema saata. Tegelikult oli see üsnagi meeldejääv, sest mina isiklikult pole nii kaua üleval olnud ja see kuidas me pool viis hakkasime endale makarone tegema on lihtsalt hea.

Aga nüüd käis jälleplõks ja enam ei tea. Tean vaid seda, et tahan, et Hanna endiselt siin oleks.