When you're halfway up then you're halfway down.

Parem vist, kui ma nüüd tihedamini viimased päevad kirjutan, sest vaevalt ma seda enam nädalaid teen, seda lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt teen endale netivabatsooni.

Kui kell 12 taevas vihmaluugid avati olin ma küll pisut muserdatud, kuid see ei häirinud mind sugugi. Sest kui ma olin avastanud sellise reaalse fakti, et mu pilet enam ei kehti, hakkasin ma jalgi linna poole tiksuma. See kujuned küllaltki märjaks, sest kui ma Hoti jõudsin tahtsin ma kibekiirelt oma püksid juba jalast võtta. Aga üldiselt oli mul täna see täiuslik hetk. See lihtsalt niisama oli. Ma hakkasin raudteed ületama kui pikk rong just möödus ja siis ma seisin seal, ootasin, vihmavari käes ja seisin ja siis sõitis mul selja tagant ka rong läbi ja ma seisin kahe rongi vahel ja vihma ikka sadas ja mul tuli lihtsalt selline naeratus näole. See oli täiuslik hetk.

Hotist lahkusin ma vist kõigi aega parima saagiga üldse. Ma olen rahul, sest alati kui ma seal millegagi väljun on mul natukene kergem olla. Jah, ma olen totaalne plussi-riide friik, mis ma sinna teha saan. That's the way it is.

Edasi liikusin ma kesklinna. Ja ma avastasin üsna mitte-õudusega, et ma olen umbes ainuke inimene, kes tänaval kõnnib. Samas ma mõistan inimesi hästi, kui nad sellise ilmaga näiteks autosid ja busse eelistavad.

Tegelikult sain ma küllatki hästi kõik tehtud. Ja kui ma suundusin Raamatukogu poole, et seal maha istuda ja Assut oodata, avastasin ma küll õudusega, et see on kinni nädalavahetusel. Igastahes ei heidutanud see mind eriti, sest pärast kiiret kõnet Assule asusin ma suhteliselt Lõunaka poole teele.

Ja tegelikult lõppes mu tagasihoidlik trip sellega, et ma kõndisin ka jalgi koju ja siia jõudes olin ma kaunis väsinud. Hakkasin süüa tegema ja olin niisama. Koristasin oma pesa ära, mis oli Matsi tuppa tekkinud ja siis ootasin oma filmi.

Liblikaefekt - lihtsalt soovitan. Sürr, aga see-eest hea.

Praegu hakkasin ma lihtsalt lambist nutma. Ma ei tea. Tegelikult ma ei kavatsenud seda teha, sest ma teadsin juba siis tulemust, kui ma selle kuradi ettepaneku tegin. Sest nii lihtsalt on. Ma ei looda enam ammu midagi ja tegelikult vist ongi hea, kui ma juba asjast rääkides tean, et tõenäoliselt teen ma seda jälle üksi. Nii lihtsalt on. Aga see ajab ka närvi tegelikult, kui sa arvad, et sind mõistetakse ja tegelikult ei saada kottigi aru, mida sa tegelikult ootad ja tahad ja tunned. Aga nii vist ongi. Mitte, et niikuinii enam midagi muuta saaks. Mõned asjad lihtsalt on lõplikud. Ja ausalt öeldes on mul sellest kahju...(tegelt ma vist liialdan ka veidi, aga who knows)

Katrin.

Pure.

Minu praegu Top5 - lood.
1. Guano Apes - Quietly
2. Ryan Adams - Come Pick Me Up
3. Gavin DeGraw - We Belong Together
4. Rihanna - Unfaithful
5. Oasis - Do You Know What I Mean

Olen vist jah pisur friikne.

Väljas on vihmane. Kuhu kadus see kõige soojem suvi? Tegelikult ei ole mul kahju, et vihma tuleb, sest ei saa teha nägu nagu me seda ei vajaks aga siiski. Kuna ma olen selline päiksesõltlane, siis see on suht väljakannatamatu, kui ma näen pooleteise nädala jooksul ainult piiratud koguses päikest.

Praegu ma otseses mõttes unistan. Kõigest ja kõigist. No mitte kõigist aga ikka unistan ka. Mul muutub siin Tartus olemine kaunis umbseks juba.

Täna tuleb täielikult trennivaba päev, mille ma suures koguses veedan linnas asju ostes. Mul on praegu selline mõnus maainimese tunne, et tuleb kord kuus linna ja siis tal on vaja miljon asja. Just selline tunne on.

Hannaga rääkisin ka. Tema on Tauriga kodus ja välja nad ilmselt ei tule. Aga samas oli ka selle tüdruku häält hea kuulda.

Nägudeni.

James Blunt - Wisemen

Sellest loost saab vist minu läbiaega Top 10 - parimad laulud, kandidaat. Kuigi ma küll ei tea, mis need ülejäänud üheksa lugu on, see on kindlasti seal. Lav.

Ma ei ole ennast jälle siia sundinud. Tegelikult hakkab mul nüüd natukene melanhoolia peale tulema. Tegelikult olen ma kuradi õnnelik, sest praegu on suht see aeg, millest ma olen mingil määral unistanud, millest iga tüdruk unistab, siiski samas on nii palju häirivaid asju, et ma lihtsalt ei tea.

Igastahes sai meil remont toas valmis ja seda koos lakkide ja mölludega. Tegelt päris valmis pole aga üldpilt on pimestavalt kena. Ja tegelikult ma polegi suurt midagi teinud. Trenn trenn trenn. Kolm päeva kannatasin invaliidsuse all, sest esmaspäevane treeningtsükli algus kujunes üsnagi viljakaks. Ma ei saanud korralikult käia ja ma saan täiesti aru, kui mind natuke värdjaks peeti, kui ma trenni kõndisin.

Neljapäeval jäin üksi koju ka. Kuigi palju ma seda eriti ei saanud nautida. Hommikul käisin Kissuga vee peal. Paras tornaado oli aga ma pean tõdema, et tõsiselt hea oli tegelikult. Kissu muidugi põdes kümme korda rohkem, kui ta oleks pidanud aga üldiselt on ta nagu hullult tubli. Ja mina kõlan ka nagu mingi hull treener juba. Jeah.

Õhtul saime veel Assuga ka minna. Raul üritas mu aerude otsi ära vahetada ja ta võttis kasutusele suht äärmuslikud meetmed, mis sisaldasid ebasündsaid liigutusi aeruga ja palju sampooni ja Fairyt. Tegelikult oli see nii nalajkas, et ma olekski tahtnud sinna jääda, kahjuks tuli Raulile selline geniaalsus peale ja ta ütles, et ma teised aerud võtaks.

Krissuga saime ka kokku. Ma aitasin tal Merlele kingitust leida ja siis me niisama jämmisime linna peal ringi. Hästi kirjeldamatu tunne oli temaga jälle rääkides. Me tegime juttu oma tulevikuplaanidest ja meie jutt sisaldas sõnu - neer, lihtne köök ja tuhastamine. Üldiselt nii oligi hea. Pealegi päike suht kõrvetas ja ma olin oma kleiti suht ära suremas.

Õhtul kutsus ta mind üsnagi lambist enda juurde ja kuna ma polnud hõivatud muuga, kui Visa Hinge vaatamisega, siis ma otsutasin enda elu natukene põnevamaks muuta. Krissu juures olime niisama ja tegime endal olemise äärmiselt heaks ja siis me lihtsalt rääkisime. Mina usun täielikult sellissesse asja, et iga sõbraga/sõbrannaga peab olema üksi Selline vestlus mis muudab kogu järgneva sõpruse ja läbisaamise. See on justnagu mingi tõkke ületamine ja ma olen seda läbi elanud. Ja eile oli mul tunne, et ka meie Krissuga saime Selle jutuajamise maha peetud, et nüüd on kõik veel parem kui enne. Krissu saatis TeleJazzi sõnumi ka ja hakkas massiivselt saama kõnesid ja sõnumeid. Asi lõppes sellega, et kaks üksikut meesoost inimest said natuke tünga. Mis teha, kõigil ei saa vedada.

Ja hommikul tulin ma suht vara tulema ja lebotasin köögis ja diivanil. Siis sain ma suht kergekujulise soki, kui Mats koju tuli aga ma ei põe sellepärast ka. Kuigi esimene asi, mis ma talle ütlesin oli, et Mats täna ei ole pühapäev, pühapäev on ülehomme, kas tead?

Tegelikult ei tea ma sugugi, kuidas praegust olukorda võtta. Ma isegi ei tea mida tunda. Ma ei ütleks, et ma oleksin segaduses või midagi aga samas on mul selline natukene kurjakuulutav tunne, et ma kujutan endale liiga palju ette. Aga kas ma tegelt seda teen? Ja ma ei saa lahti oma raevust, mis minusse tekkis, kui me Assuga kümme minta Emajõel rääkisime meestest. Lihtsalt see, et U-l oli hullult raske minuga lihtsalt natukene rääkida ja see tundub üldse talle raskusi valmistav. Ja siis nüüd ta lihtsalt umbes mõtles, et miks meid enam polnud, kui nad kossu ei mänginud? Ma küsiks, miks sind ei olnud, kui ma oleks sinuga rääkida tahtnud vaid sa tormasid must mooda? Nii ongi. Ja T- on ka muidugi omal kohal.Tegelikult olen ma endiselt õnnelik. :)

Rihanna - Unfaithful.

Mul on praegu selline paras õhupalli tunne. Ja see pole nende lisakilode pärast, mis otsustasid end Tartus näitama hakata, vaid ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma vist lähen katki kohe.

Ma olen saanud viimaste päevade jooksul rääkida just nende inimestega, kellega ma oleks juba ammu taht paar sõna vahetada. Ja muu hulgas olen ma ka üha aktiivsemalt sekkunud remonti. Tegelikult see justnagu oleks kohe valmis. Eile panime laeplaate ja ma tulistasin nendele liimi peale ja ma ei liiminudki ennast seina külge kinni, mis on ka oaras üllatus.

Homme jään ma jälle üksinda. Vanemad võtavad sihi Orissaarde ja Mats lähed tööle Haapsallu. Ja ma olen jälle üksinda. Tegelikult on mul hea meel selle pärast, sest kui sa üksi oled, siis sa saad aru, kui palju sa tahaksid perega olla ja samas on see ka vastupidi. Praegu ehk on vastupidi. Who knows.

Kas siia saab ka teha bloge, mis pole teistele nähtav? Tegelikult vist saab, kui nüüd natuke uurida.

Lihtsalt nagu ma ei tea enam. Üks õhtu rääkisin päris pikalt Kaspariga. Nii palju sai naerda ja see lihtsalt nii tegi mu päeva, sest tegelikult jääb Kaspar üheks parimaks inimeseks, kellega ma kohtunud olen, missest, et kõik ei läinud päris nii nagu oleks võind, kallis on ta ikkagi.

Ja kui nüüd järsku hüppab päris kenasti mu ellu veel U, siis ma tõesti ei tea. Ma tõsiselt ei suuda selgusele jõuda, mida ma tunnen ja mida ma tahaks. Aga sellega ma olen vist juba ühele poole ka saanud, ma lasen asjal lihtsalt olla ja areneda. Räägitakse küll, et sa elad vaid ühe korra, miks mitte siis midagi ette võtta? Lihtsalt sellel põhjusel, et ma tean, mis siis juhtub ja ma lihtsalt ei tee seda.

Ja peale selle tahan ma kohutavalt praegu Saarele tagasi minna. Ja asi ei ole ka ainult selles, et T-lt saadud kiri tegi minu päeva, vaid lihtsalt ka.

Täna käisime trennis. Ja jättes välja fakti, et lõpus ujus sinna kohale Marek (see tegi asja über-lahedaks) siis oli täiesti lahe. Hingamisruumi oli, sest suvel see pole vist väga populaarne koht. Samas me läksime sinna ka kell kümme, mis on ka täiesti normaalne. Õhtul uuesti ja nii mulle meeldib. Kui mulle on suve jooksul antud üks terve nädal, et palju trenni teha, siis okei, ma kasutan selle ka ära.

Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst.

Tegelikult on mul äärmiselt meeles see kui ma kolm aastat tagasi läksin viimasest koolitunnist ära ja laenasin Matsilt 30 krooni, et ma saaksin näha ja kuulda seda, millest Assu terve päeva juba rääkinud oli. Ja nüüd, kolm aastat hiljem oli mul taas see võimalus, nüüd aga juba suvel, mil me oleme priid ja puhkusele pühendatud. Okei, tegelikult kõlab see nii nagu ma räägiks millekski, mis on tõsiselt ülim, kuid kui sa oled südmes koos Orlando, Johnny ja Keiraga, siis ongi see midagi Suurt.

Siinkohal alustan sellest, kui me astusime sisse kinno ja otsutasime endale 0,8 liitrit kokat muretseda. Tegelikult me teadsime juba oma kogemustest, et see on liiga palju, et filmi lõpuks mitte põieka kätte surra, aga kuna koka on vist mitteametlikult meie lemmikjook, siis vai not. Ja siis me istusime oma kohtadele ja vaatasime umbes kolm korda kõiki neid treilreid, mida enne filme näitab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Filmi kohta pole sõnu. Samas kui pingutama hakata, siis vast tuleb kristiseerimisest midagi välja, kuigi sellest tuleb üks suur ja rõõmus ja hea kristiseering. Kõigepealt siis muusika, mis oli endiselt samal heal tasemel kui eelmiseski filmis. Ja kui sa oled juba näinud ära neli Harry Potterit, kolm Lord of the Ringsi ja siis nüüd veel kaks Piartes of the Caribbean'i kah, siis vast on juba teada, milline muusika ON hea. Mainima peab veel seda, et see film oli vähem tunneteküllane. Kui ma praegu sellele mõtlen, siis jooksevad mul silme ees pildid kõigest sellest äktsionist mis seal toimus ja armastus ei olnud tõesti selle filmi teema. Aga kuradi mõtlema pani ja tekitas sellist vastikut tunnet see, et Elizabeth ja Will ei olnud enam sada % nii armunud kui varem. Siiski, juba sellepärast tekib selline kirg seda viimast kolmandat osa juba näha. Huumor oli jälle kõrgeimal tasemel ja vahepeal oli kohe täiesti kramp. Lihtsalt sellised isegi lihtsad fraasid nagu "I wanna shoot something" kõlavad Jack'i suust nii kohutavalt naljakana. Siis nagu enne sai mainitud vist, siis äktsion oli ülim. No tõesti. Ma kipun arvama, et ehk eelmine film hoiti selle koha pealt rohkem tagasi, sest kes teab, kuidas see peale läheb, kuid nad igastahes küll millegagi tagasi ei hoidnud, eriti nende maskide ja kostüümidega. Ma saan aru, miks see on alla 6-aastastele keelatud, sest isegi mul hakkas filmi lõpupoole vaikselt üles tulema, kui see Davy Jones sinna ekraanile oma bandega kargas. Aga ka see oli päris tegija. Ja üldiselt ei oska ma muud rohkemat öelda, et minge vaadake ise ja te ei pettu ja vaadake siis hoolikalt ekraani filmi lõpus ja te saate osaliseks sellisele suurejoonelisele tüngale. Aga mingil määral lisas see sellele kinoelamusele veel rohkem värvingut.

Evanesence - Going Under

Mul on praegu vist miljon erinevat tunnet. Räägin Hannaga ja tunnen end nii kurvalt ja nii abitult, sest sellele tdrukul on praegu raske. Ja teisalt räägin ma tauriga ja ma tahaks end puruks hirnuda. Nii ei saa.

Ja me nägime täna veel oma lemmikpiraate ka. Homme on see päev, mil ma kirjutan.

Guano apes - Quietly

Mul on nii hästi see tunne meeles, kui Iku mulle seda laulu esimest korda lasi. Lihtsalt kui ma seda lugu kuulan, siis on lihtsalt kõige parem. See oli kolmas õhtu Orissaares, mil me pärast filmi läksime Pille juurde ja ma otsustasin kaasa minna ja see ei olnud ka viga. Ma sain oma esimesed päris jutuajamise Marioga maha pidada ja näha, kuidas Iku end jälle jumala täis kaanis. Seda on tegelikult väga valus vaadata aga mõned sõnad meie poolt ei ei peata. Ja siis kui Marko mulle täiesti peale vajus ja mul kanna katki astus ja siis kui me Ikuga rääkisime ja mul oli nii külm, et ta andis oma kollase pusa mulle peale ja kui ta mulle kõrvklapid andis ja ütles, et "Kata, ma lasen sulle ühte hullult head laulu, mill järgi ma kodus lihtsalt tantsin" ja, kui ma seda kuulsin, siis oli see midagi aramumine-esimesest-noodist. Iga asjaga mu elus käib vist kaasas mingi jutt. Aga ma ütlen ausalt, et ma unusta seda õhtut, kuigi see oli samas nii lihtne.

Meie esimesed päevad möödusid juberahulikult. Me suutsime enne õigeid makarone kaks pakki lihtsalt ära käkkida. Probleem oli selles, et me ei teadnud, et see pliit nii kuradi kaua kuumaks läheb ja siis need makaronid olid kõike muud kui maitsvad ja hästi lõhnavad. Sain oma üsna esimesed korralikud rannavõrkpalli kogemused Tauri ja Jannoga, kelle ma järjepidevalt tahtsin Joonas öelda. Ja siis me käisime mere ääres peesitamas, kus pakkus mulle korralikku silmailu T. Tegelikult oli mul tore, sest Tauri oli väga lahe inimene ja nalja sai palju. Ja siis nad mängisid Ikuga kossu ka ja õnneks Iku ei ole nii pöördes mõtlemisega ja tema otsutas ikkagi teada saadam milline Tauri on. Ma arvan, et ta ei pettunud.

Kui Tauri ära läks hakkas pihta tüüpiline elukorraldus. Kella 11-ni magamine, siis söömine ja seejärel mere äärde minemine.

Oasis - Do you know what i mean

Meie esimene grilliõhtu kukkus välja kesiselt, sest meie praadisime oma vorstikesi ja sõime need ära ja tagatipuks hakkasime me juba vaikselt solvuma, sest Mario ja Iku otsutasid lihtsalt kaks tundi hiljem kohale saabuda. Aga peaaegu kõik siin maailmas on andestatav. Kui ka meie polnud enam päris õiges staadiumis otsutasime minna ujuma. Kell oli siis umbes kaks öösel ja see oli elamus. Vesi oli peegelsile ja vöga soe ja see oli lihtsalt kirjeldamatu ma ütlen. Pärast seda läksime meile tagasi ja olime niisama. Ma kipun praegu arvama, et minu elamine on igastahes üks populaarne paik.

Tegelikult on mõtteid nii palju ja ma ei suuda neid korraga meenutada ega eristada. Seega ma jätkan parem tänase päevaga.

Merlini juures oli natuke kõle magada. Võib-olla, või siis päris kindlasti oli selles süüdi minu fantaasia, mis kipub viimasel ajal tegema tublisti ületunde. Aga lõpuks ma uinusin, ühes päris ebamugavas asendis.

Hommikul tegelesin ma sellega millest olen juba üsna kaua unistanud. Üks korralik pesu ja maniküür. Kõik vajavad seda mingi aega. No mitte päris kõik aga peaaegu. Ja siis ma lihtsalt istusin selle ajani kui ma pidin hakkama liikuma. Täna me kinno ei jõudnud aga me saime vähemalt piletid. Piraadid, siit me tuleme.

Käisime hoopis mäkis ja viisime end kuidagimoodi kurssi viimase aja sündmustega. Ma ei tea nii hea oli kuulda jälle, seda tuttavat häält, neid tuttavaid kommentaare ja kõike seda tunda, mida ma tunnen tavaliselt siis, kui Assu on ebanormaalselt kaua minust eemal olnud. Ja praegu suudan ma mõelda suhtkoht sellele, kui ebareaalselt lahe see oleks, kui ma ta Saaremaale kaasa saaksin. Mõned asjad on väärt sellist unistamist.

Ja ma hakkasin kohe hävitama tema toodud hiigelsokolaadi, mis praegu mu kõrval voodil lebab ja millele ma just magusa pilgu heitsin.

Jätkub.

Ryan Adams - Come Pick Me Up

Ma olen kodus. Täiesti omas kodus, viiendal korusel, miljoni vaatega Balti ühele suurimale klaasitehasele. Lovely, ütleks selle kohta.

Praegu on minus lihtsalt nii palju tundeid, et ma ei suuda ära otsutada milline neist peale jääb. Kui ma täna 16.17 bussi peale astusin ja pileti ostsin ja olin Ikut ja Laurat kõvasti kallistanud, toramsid pisarad mulle lihtsalt silma. Ma olin püüdnud ei mitte välja lasta aga samas oli nii ebatõenäoline, et ma nutma ei hakka. Ma tegin seda hämmastavalt vähe aega, sest siis tabas mind mingisugune rahuolu pilv, mis ütles mulle, et ära nuta, tüdruk, sa näed neid veel ja kiiremini kui ma sa oskad oodata. Sest igastahes praegu olen ma otsutanud, et ma sõidan peale Viimsit sinna tagasi. Kasvõi ainult nädalaks, aga ma teen seda. Iseenesest kas ka nende inimestega, kellega ma seda teha tahaks. Üldiselt kujunes bussisit kuidagi kiirelt, mul polnud ei külm ega soe ja ma lihtsalt olin. Ja nii ma jõudsin bussijaama, kus mind ootas mu emme, kellele ei suutnud ma rohkemat öelda, kui "Emmmmmme". Olen jah suts memmekas, ma olen selle üle igastahes, et uhke.

Ja nüüd pean ma lihtsalt Merlini juurde magama minema, sest minu toas käib aktiivne remont. Ja köögis on seina natuke muudetud ja ausalt öeldes, hakkan ma seda pesa, mida ma kutsun kodust, igakorraga järjest rohkem armastama. Ausõna kui ma olin kaks nädalat istunud Saaremaal ja söönud makarone, siis igatsesin ma kõige rohkem, ema tehtud sööki. Ja siis oli veel Mats, kelle uus soeng on minu arvates natuke geilik (mis tuletab mulle meelde hiigelnalja Mario-Kristo) aga mis on ikkagi lahe. Üldiselt ma armastan oma venda. Ma pole teda kaks nädalat näinud ja ma tahaks lihtsalt taga rääkida ja küsida, mida ta teinud on. Ta käib tööl ja üldiselt on ta tubli, minu kuradi vend.

Ja üldiselt nii ongi. Uni tuleb silma. Aga ma ei taha magada. Ma ei suuda lahti saada ei uhtedest tunnetest ega ka teistest tunnetest, selles olen ma aga 90% kindel, et Iku tunnestest olen ma lahti saanud ja seda pärast nutupuhangut Mariole. Ja ma olen sellepärast õnnelik.

Jätkub.

Vihmapiiskade varjus

Täna on vist üldse esimene päev, mil ma pole selle kellaajani päikest näinud. Ja kuigi ma olen seda päeva suhteliselt oodanud, sest lõpuks tekib selline grillkana tunne peale, ei tahaks ma praegu üldse mitte vihmast kuulda. Aga no, mitte et oleks palju, kuidas Mina seda muuta saaks.

Päevad on möödunud nii nagu nad on. Magamine kella 12-ni, seejärel söömine, internetilaks, poeskäik, söömine, niisama teleka ääres istumine ja rääkimine Iku, Kiku ja Marioga. Ja kusjuures ma tahaks tunda, et midagi võiks nagu teisiti olla aga samas olen ma nii ääreni rahul sellega, mis praegu on. Ka Uku on Saaremaal. Ma pole teda küll veel näinud aga ehk, teeb tema täna minu päeva, kes teab.

Ja üldiselt näeme ja elame. Õhtul siiski vast midagi on.

Pauguvello ja kalapea.

Tegelikult ma ei kirjuta siia enam aga kuna see teine paigake otsutas praegu lihtsalt mitte lasta mul kirjutada, pidin ma valima mingi teise tee, sest mul ON vaja midagi kirjutada. See on midagi sellist, et et pärast kirjutades pole emotsioon see, mis ta on praegu aga mina tahan just seda säilitada. Emotsiooni.

Kuidagi palju on juhtunud, midagi mida oli oodata ja midagi mida poleks elusees ette kujutanud. Näiteks seda, et ma sain ennast täiesti tühjaks nutetud. See kuidas inimesed su ellu tekitav on juba iseenest üks parimaid asju ja see, kuidas nad aegamööda su hinge jäävad on lihtsalt kirjeldamatu. Ja kui kaks inimest, kes on olnud sõbrad nii kaua kui mäletad ja veel palju enne seda, otsutavad lihtsalt tülli minna, tekitab sinus tahtmise nutta. Ma nutsin ja päris korralikult ja mitte ainult Iku ja Mario pärast vaid ka üldse. Sest kord see juba hakkas ja pidama ma ei saanud. See kõik juhtus tegelikult ootamatult ja täpset põhjust ei tea vist keegi aga juba see, et see juhtus on üsnagi õudukas. Ja kui Iku öösel meile otsutas veel tulla ja ta ei pidanudki midagi väga ütlema, vaid seda, kui väga ta Mariost hoolib ja mina ei suutnud tagasi hoida vaid hakkasin lihtsalt pillima. Ja just sellel hetkel käis läbi ka pisike plõks, mis ütles, et asjad ei ole enam nii nagu nad olid ja eilset vaadates olid nad üsnagi kenad.

Hanna on läinud. Ja meie Marioga olime terve öö üleval koos temaga, et ta siis lihtsa käelehvituse pärast minema saata. Tegelikult oli see üsnagi meeldejääv, sest mina isiklikult pole nii kaua üleval olnud ja see kuidas me pool viis hakkasime endale makarone tegema on lihtsalt hea.

Aga nüüd käis jälleplõks ja enam ei tea. Tean vaid seda, et tahan, et Hanna endiselt siin oleks.

Päikesepaiste

Hea on olla. Mul pole küll palju aega, et midagi pikalt pajatada, kuid ma olen jõudnud tervena Saarele ja võib-olla pole need päevad olnud just nii head, kui ma ootasin, kuid ma olen rahul ikkagi.

Tegelikult on Tauri ja Janno (Joonas) siin. Ja nendega on tore olnud. Siiski kripeldab koguaeg südame peal midagi. Ma tean, mis seeon ja õnneks või pigem loodanme, et õnneks, on varsti asi hästi. Lihtsalt selline asi, et tahaks olla kõigiga koos, kuidmidagi on nagu müürina vahel, segab täitsa korralikult. Aga meie saame hakkama.

Päevad on ilusad olnud. Eile vaatasime jalgpalli. Ma lasin ainult saksa-fännid sisse ja ikka suutsid nagu kuradi kaks-null kaotada. Uhh. Aga elamus oli kindlasti. Ja täna hakkama grillima ja niisama olema. Tauri &CO. läheb niikuinii homme ära.

Päevad on möödunud võrkpalli, mere ja lebotamisega. Täna tegin esmakordselt raamatukaaned lahti ja ma vannun, et ühe päeva pühendan ma end sellele. Aga nii nagu on praegu, on hea.

Igatsen ainult oma lillekest.

Tibulind, Astrid :]

Öh.

Ma olen praegu vist liiga ametis pesemise, ringi vahtimise, nina pealt naha korjamise ja omamoodi pakkimisega ning pea valutamisega, et ma vist ei kirjuta täna midagi. Kui ma homme olen Saaremaale sõitnud ja sisse elanud oma uude elurütmi, siis ma teen kõigest paraja kokkuvõtte. Iseasi, kas ma lihtsalt vaimselt tahaksin kõike meenutada.

Täna käisin linnas. Kõigpealt empsu ja papsuga tapeete vaatamas. Ja idee on muidugi harašoo, et kaks seina ühtemoodi ja kaks teistmoodi ja neid tapeete oli nii palju ka neil aga ma pean karanteerima, et asi tuleb lahe. Vähemalt tuleb ta rõõmsam. Siiski jääb otsutamine tegelikult Kristile ja empsule.

Ja siis saime Hannaga kokku, ostsime piletid ja rääkisime ja jalutasime niiisama. See oli ka täitsa vahva.

Ja üldiselt, ei tulnud Soome-trippist ka midagi välja, millest kahju ja trenn on ka ära vajunud, millest on veel rohkem kahju. Ma ei tea, kas asi on meid või milleski muud aga see on juba teine trenn, milles on raske üle kahe aasta püsida. Esimene kord siis olid inimsed sellised nagu nad olid ja nüüd lihtsalt inimesi pole. Siiski üritan ma ikka edasi käia.

Nii meeletuletamiseks:

*jaanipäev
*kalev