Minu parim aastaalgus.

Ma kirjutan seda kõike Xavier Naidoo - I've never seen saatel. Sellel lihtsl põhjusel, et selles laulus peiub suhteliselt minu tundeelu. ( kui see kõlas imelikult, siis uskuge mind ma sain sellest aru)

Pärast mitte just väga pikka kuid see eest väga unetut öö, ärkasin ma teiseljaanuaril kell 05.48 üles. Tegelikult olin ma juba tund aega üleval olnud. Jooksutasin enda silme eest pilte kõike möödunust ja üritasin unistada kõigest tulevast. Kui need mõtted ka mu peast läbi vilksatasid (sest nad on seda jub päris mitu viimast aastat teinud) siis ei oleks ma tegelikult uskunud seda, mis juhtuma hakkas.

Kell 07.45 istusime busss ja sõit algas. Hanna viis mind oma hilise tundeeluga suht kurssi ja see, mida Hanna tundis oli mulle suhteliselt tuttav. Ja ega ta nüüd parem pole. Igastahes näitasin talle meie luulekogu ja kingitust. Ma arvan, et see oli peaaegu parim kingitus, mida me neile oleksime teha saanud. Ja ordmööda muusikat kuulates ja natuke rääkides ja magades jõudsime praamile ja sealt juba Orissaarde. Ilm püsis nende päevade jooksul üsnagi muutumatuna. Esimene päev möllas tornaado, teistel päevadel vel vihmlisaks ja nii ta läks. Hakkasime juba bussijaamas pettuma, sest kedagi polnud silmapiiril. kuid siis püüdis Hanna robotsilm kinni Mario ja Iku, kes meie poole kõndisid ja nii me kõndisime neile vastu. Pärast selgroogu purustavaid kallistusi kõndisime meile, kus oli eriti mõnusalt soe ja siis ostsime endale süüa ja juua ja siis jäime kahkesi end sisse elama. Panime plaanid õhtuks paika (see ei nõudnud väga pingutust) ja siis mugisime. Kiku ja Mannu hüppasid ka meile ja siis rääkisime niisama juttu. Kella kuue ajal (!)läksime tegime oma ostud ära ja jäime meie juurde paikseks. Poikadel läks küll kauem aega, kuid õhtu oli alanud. Ja ma ei oska selle kohta midagi erti öelda. Sest asi oli täiuslik. Saime palju pilte tehtud, saime metsikult palju naerda ja natukene nuttagi. Üldiselt möödus asi üsnagi pööraselt aga täpselt nii nagu ma ammu juba tahtnud olin. Sest me olime oma tibulinnketega koos!

Kella kahe ajal vajusin mina ära.Hanna ei saanudki magama. Ja hommiku tuli liiga kiirelt kätte. Tegime endalevististi süüa ja siis oli meil teleka vaatamine. Lihtsalt lebotasime oma mõnusas hubases elamises ja vaatasim umbes 20a. vana telekat. Soe oli. Mingi hetk tulid teised ka. Vaatasime veel telekat aga siis Mannu ja Laura tahtsid teed ja me kolisime kööki. Pmts me istusime laua taga, vahtisime lakke ja ei suutnud tulla mitte millegi pöneva peale, mida teha võiks. Sel hetkel olid Iku ja Marko juba minema tahtnud minna, kui Mannu kargas püsti ja ütles, et me hakkame jooma. Ja me tegime seda. Kusjuures mina olin iga õhtu täiesti normaalne. Ma jõin ainult siidrit ka tol õhtul ja mina ei peaks millegi pärast absoluutselt põdema.

Mida rohkem see õhtu edasi läks, seda rohkem hakkas mu südameke jälle elama ja mõte jooksma. Ja ma võin vanduda käsi südamel, et ma ei saa sinna midagi parata. Kui ma Ta kõrval olen ja me naerame ja me räägime ja kui ma Teda jälgin, tuleb see kõik, mis meil selga taga olnud meelde ja mu süda lihtsalt hakkab elama. Mingi hetk käi minu peas kõva võitlus, kas võttta tal käest kinni või lasta hetk mööda. Mu nõrgad südamerakd andsin alla ja ma haarasin ta käe. Vastu sain ma tugeva hoide, mis kestis ikka tublisti minuteid. Ja kui ma siis pärast tantsutundi Marko ja Iku juurde istusin, siis sain ma oma esimese soki osaliselt : Marko lihtsalt pahvatas mulle näkku küsimuse, mida ma temalt jus ei oodanud. Lühisalt võttes oli see midagi sellist, et miks kurat ei võiks ma Talle oma tunnetest rääkida, sest see, kuidas Ta mulle meeldib on liiiga aru saada ja, miksme ei võiks lihtsalt asjad selgeks rääkida või asjal minna lasta. Sellepeale lausus Iku midagi kahte sorti tunnetest ja see järel (kujutage nüüd ette minu nägu :) küsis Ta seda ise uuesti. No ja siis ei osanud ma muud kosta, kui, et ma ei räägi sellest Marko kohalolekul ja tammusin kõrval tuppa.

Ja kui juba öö liiga otsa tuli ja Mario mul kopsu üle maksa oli ajanud ja ma põlesin lausa vihasest tundest, mida ta mulle oma isepäisusega tekitas, ei suutnud ma enam korralikult naeratadagi. Liiga palju tundeid möllas minus, et lihtsalt käituda nagu midagi ei oleks. Ja kui Ta mu kõrvale oli istunud ja ma Hannalt oma innustavad sõnad olid saanud, kutsusin ta õue. Asi möödus tegelikult Katrini vesistamise saatel ja sõnadega, mis olid kaunis teistsugused, kui ma neid harjutanud oli. Igastahes sellest, mis ma vastuseks sain räägin ma kokkuvõttes hiljem. Kui me tuppa jõudsime ja ma lihtsalt haarasin hetke ja ta huuletel musi tegid, ei suutnud ma enam kaume tagasi hoida ja ma maabusin Laura voodi kõrvale, nuttes nii nagu ma enam kaua nutnud ei olnud. Laura tõusis selle peale üles ja ma rääkisin talle kõike.

Lõpuks kella poole seitsme ajal hommikul me uinusime. Ja kuna me Hannaga lihtsalt ei suutnud seda norkavad kohvimasinate koori kuulata, kadusime teise tuppa. Ma leian, et mul pole volitusi, et rääkida sellest, mis tunded Hannat nendel päevadel valitsesid, seega teen ma seda ehk mõni teine kord, kui asjad on rohkem korda saanud.

Ärkasime oli meil päris varajane. Kuna me ei suutnud rohkem magada kui üheni. Oh jah. Tegime söögipoisi endale valmis ja siis läksime Mannu juurde pesema. See oli peaaegu et kõige mõnusam asi nende päevade jooksul. Ja ma katsusin võimalikult palju mõnuleda. Vaatasime Boratit ka veits. Kuna tõlget polnud, siis pidin ma veits Mannut ja ta papsi valgustama, kuid enne lõppu läksimekoju ära. Siis läksime poodi ja varsutasime end maailma parimae asjadega: koka, jäätise ja sokolaadiga. Läksime meile ja viskusime pikali ja mõnulesime. Mingi hetk siis tulid poisid ka ja siis veetsime õhtu enam vähem teleka ees. Tegelt oligi see õhtu mõnusaim. Sest kuni kaheni suutsin ma veel Walkerit jälgida (mida ma tugevasti maha tegin jamille pärast ma Kareliga vaidlesin) ja siis ma lihtsal ei suutnud unele vastu panna.

Püüdes järjekindlat suhelda nii ja teha nägu, et see eelmine õhtu ei olnud midagi muuutnud, tundsin ma end ikka kuidagi teisiti. Oh, kuidas ma tol õhtul tegelikult piinlesin. Ja kui ta siis vaikslt mu kõrval magas ja oli. Oi jah. Ma teadsin kohe siis, mida ma järgmine kord tegema pean. Pliiatsi ja paberi ette võtma ja ometi kõik mõtted ja asjad maha saada ja neid talle näidata. Oi, ma lihtsalt teadsin, et on aeg, et ta ka tegelikult teaks, mida ma mõtlen, kui ma taga koos olen. Ja praegu siin arvuti taga istudes mõtlen ma, et oh oleks ma vaid osanud mõtteid lugeda. See oleks selle õhtu teinud peaaegu et täiuslikuks!

Ja siin kohal pühendab ma lause sellele, et see kuidasKarel Markot koguaeg omas, andis sellele õhtule erilie värvingu! (siin kohal, siis lubage veel kord selle üle naerda :) )

Homme tuleb meie viimane õhtu. Ma olen totally läbi praegu.

Ja kui ma seda veel piisavalt siia veel kirjutanud ei ole, siis Hanna oli nendel päevadel mullenii päiksekiir kui ka süda. Oh, kuidas ma kasvõi seda tagasi tahaks.