Siiinkohal ma pühendaks ühe lõigu lihtsalt ühele inimesele, keda ma terve pole tundnud ja ei saanudki tundma. Lihtsalt kuigi me kõik räägime, et igat päeva tuleks võtta niii nagu see oleks sinu viimane, me seda enamjaolt ei tee. Kuid, kui kellegi üks päev jääbki viiimaseks, siis paneb mõtlema ikka küll, et millist elu ma ometi elan. Ja minu meelest pole häbiasi öelda, et surm võib tulla igahetk, sest minu meelest see nii ongi. Ja mul on kahju, et selle tumeda asja küüsi langevad noored inimesed. Seega R.I.P Henri Lange, kuigi jäid sa mulle alati tundmatuks.