Ja mulle tõesti see kontsert meeldis. Kontsert? Jah, ma suudan ju kõiki asju kaugele tulevikku lükata. See aasta võlusidnad mind tahest tahetmata rohkem. Kuigi ei väljendunud see samasuguses karglemises nagu eelmine kord. Seekord oli lihtsalt näha, et selle taga oli töö ja vaeva, sest kõik kes esinesid ei teinud seda lihtsalt üksinda oma saatega vaid Smilers saatis neid kõiki ja neil olid ka ühised lood. Näiteks Mateverega Seilan seitset merd ja Noorkuuga Mõtlen sinust. Need olid lihtsalt nii head. Ja kui Noorkuu Juanese laulu laulis, siis hakkas see ka mulle meeldima, lõpuks. Ja ma ei saa muidugi üle ega ümber sellest, kui head Noorkuu mehed välja näevad. Ma ei mõtle mitte ainult nende näolappe aga ka kõike muud nende juures. Lihtsalt meeldiv on neid vaadata. Ja ka Chalice tekitas minus mingit pisikest soovikiit tema plaati kuulata. Ainult ma pean selle kuskilt muretsema. Minu meelest on Chalice lihtsalt originaalne. Naised on ufod. Ja üldiselt Smilersist endast arvan ma ülivõrdes ja siis see veel kuupi. See on tõesti ainuke eest ansambel (isegi mitte Tanel ja Sun), keda ma tõsiselt fännan. Ma pean selle välja ütlema, sest esiteks on nende koosseis lihtsalt lahe, no Hasa ja siis Sal-Saller, kes vist kunagi ei vanane, sest ta näeb TÕSISELT hea välja ja siis see kitarrist, kes teeb seda mida ta teeb täie hingega ja siis nad kõik. Jah, ma peakski varsti nende mingi plaadi käima lükkama.

Hetkel siis Elizabethtowni soundtrack, mis on ka lihtsalt hea.

See nädal on möödunud vähemalt tegutsedes, niivõrd kuivõrd siiski.

Teisipäeval tuli meil Assuga lihtsalt hull idee mina Lõunakasse niisama ringi vaatama. Ja tegelikult väljavaade sellest, et ma peaks sinna-tagasi jala minema, näis ka kuidagi ahvatlev. Niimoodi ma siis hakkasin kodust vaikselt tiksuma ja kõrbema päikse käes. Ja kui ma emale võtmed kunagi ära olin andnud ja seejärel Lõunakasse jõudnud oli mul täielik hamburgeri tunne. Igastahes käisime me lihtsalt ringi ja vaatasime lahedaid riideid nagu meile teha meeldib. Vaadata on alati hea ja siis neid proovida. Missest, et see näib natuke friikne, või sis päris palju, tekitab see teatud rahulolu. Ja siis me mugisime pannkooke ka lõpuks ja siis niisama, vestlesime jalgpalli teemal, või siis pigem Inglismaa teemal, kelle mäng samal õhtul juhtus olema.

Ja SIIS kui Owen oma neljandal minutil minema veeti platsilt oleksin ma nutma hakanud. Vähe siis sellest, et ta on niikuinii minu üks lemmikmängijaid ja siis et ta on kena ja kõik, sai ta ka alles oma vigastusest üle ja nüüd on ta lihtsalt pool aastat audis jälle. Ja mis on kõige hullem on see, et me ei saagi näha, mida suudaks teha ründepaar Rooney - Owen. Oh, juba mõte sellele ajab masenduse kuklasse.

Kolmapäeval külastasin ma juuksurit. Nüüd on ma lühike-juus jälle, sest see juuksur lasi kõrvust mööda sõna - õlgadeni - aga samas ma ei põe ka eriti, sest mul kasvavad juuksed kiirelt ja nüüd ma näengi natuke veel friigim välja, mille üle ma küll uhke ei ole aga mis on samas lahe. Ja muidugi siis see, et mul kergem tunne. Ja kui ema neid taevani kiitis, tekkis mul küll tunne, et need pikad tumedad kiharad võiksid juba gaasi põhja vajutada.

Ja õhtul käisime Merle lõpetamisel. Kissu omale ma KAHJUKS ei jõudnud lihtsalt ja mul on sellest südamest kahju. Tee Merle juurde kijunes sündmusterohkemaks kui ma ette kujutasin. Nimelt pidin ma kaks korda kodust lahkuma. Esimene kord kui ma seda tegin avastasin mae, et taevasse on kerkinud ilged pilved ja ma suutsin oma telefoni koju unustada. Ja siis ma pidin koju jooksma (KUUUM) ja siis tagasi poe juurde. Otsin meile siis lilled ja hüppasin bussi peale. Seal istudes ma mõtlesin vahepeal, et "see" on see hetk, kui peaks tuuleiil tulema aga kahjuks seda ei tulnud ja ma lihtsalt surin. Merle juurde jõudsime koos Liina ja Dorisega ja meil kõigil oli raske grillkana tunne peal ja siis kui Merle välja tuli, siis oli suur naer, sest tal oli selja peal nagu hiigelmänglaik, mille ta tekitas seal sees istudes aga üldiselt oli ta kohutavalt kena ja tema kostüüm oli ka kena ja lahe ja siis oligi kõik über-kena. Kaua me seal aga ei peatunud ja me asusime kiirelt teele Kivilinna poole.

Arvestades seda, et mul polnud kuupiletit kaasas ja see sõit oli suur riskisit, jõudsime me kenasti Kivilinnas keskuse juuurde, kust me kiirelt ka krõpsud-tipikastmes saime. Siis juba ootasime Kaisat, kes tuli koos Teele, Anneli ja Maarjaga meile vastu. Mulle üldiselt Kaisa maja meeldis. seesrt vähemalt küll, hästi kena ja armas aga minu meelest on need majad suht kastid ja mina kasvataks sinna über-kiirusel aia ümber ja ehitaks viilkatuse peale. Nii ma teeksin. Igastahes tulid veel Kiku, Jaana, Kadri ja Tiina. Ja tegelikult kujunes sellest õhtust üks parimaid minu elus. Ma tean, et ma üldiselt ütlen seda palju aga ma polnud väga kaua rääkinud Jaana ja Kikuga korralikult. Kikul sai kool ja just läbi ja ta näitas oma tunnistust ja siis see oli nagu kõrgema keskmisega kui mul ja siis oli, et normaalne Kiks. Aga Kiku õpib üldiselt häid asju. Nagu puhastustäid ja staffe. Ja siis oli, et haha Kiku. Üldiselt sai Kikut terve õhtu natuke mõnitatud aga meie seltskonnas on see alati sõbralik ja Kiku on lihtsalt üks säravamaid inimesi minu elus.Me rääkisime palju. Meenutasime oma lõpupidu ja neid aastate jooksul tekkinud parimaid nalju. Näiteks kuidas Kiku ja Jaana meid koguaeg tüütasid, kuigi praegu on selle lausa naljakas tagasi mõelda. Ja üldiselt oli soe ja hea seal istuda.Kunagi õhtul hakkasime seal lihtsalt jalgi tagasi tiksuma. Minul ei olnud kuupiletit ja ometi ei ole mul kunagi tekkinud tahtmine nii kaugselt koju sammuda, sest ma elan teises linna otsas aga lihtsalt sel hetkel oli nii hea tunne selle suhtes. Ja siis me hakkasime Tiina, Assu ja Maarjaga tagasi tulema. Muidugi me rääkisime hästi palju. Sellest mis on olnud ja juhtunud ja osad asjad tekitavad minus endiselt hämmingut, kuid samas äkki kõik peakski just nii olema.

Ma ausalt öeldes teadsin seda, et ma hakkan oma tegusid kahtsema ja mõned asjad lihtsalt on nii sügaval su sees, et isegi vabandust paluda oleks piinlik ja mul puudub sellise jõud endas. Kuid mõned asjad lihtsalt on millest saadakse alles palju hiljem aru, sellest mida on tehtdu teistele. Ja ausalt öeldes ei süüdista ma end väga, kuigi ma tean, et mina oli lihtsalt liiga põikpäine ja ma ei kujuta ette mis veel aga mul on lihtsalt hea meel, et me mitteametlikult oleme me Maarjaga olnud unustanud ja ehk ajapikku saab sõprusest asja kuigi ei suuda ma jätta oma allasurutud käitumist tema juuresolekul, ja see avaldub ainult selles, et ma julge lihtsalt talle otse midagi öelda. Siiski olen ma samas õnnelik. Ja tõesti õnnelik.

Ryan Adams - Come pick me up.

Ja Tiina saatis mins jälle koju ja siis me lihtsalt rääkisime. Ausalt öeldes Tiinaga võikski rääkima jääda ja ma olen kohutavalt õnnelik ja uhke ja mida veel, et just minul on selline sõbranna. Sest ilma Tiinata ei kujutaks vahel midagi ette. See kuidas ta alati kõiki koju saadab, kuigi ta peab üsna pika tee ise tagasi tulema ja seda üksi. Ja lihtsalt see, kuidas ta kuulab ja lihtsalt kõik mis ta ütleb. See kõik pole kuld aga lihtsalt Tiina on üks sellistest inimestest, keda on vaja. Ja minu õnneks on ta alati olemas. Ja ma olen ainult temale sellepärast tänulik.

Ma veedan veel pärastpoole ka paar hetke arvutis taga, kuid nüüd, nägemist.