See loll munitsipaal-politsei laul kummitab mind kohutavalt. Tegelikult ta pole üldse loll, lihtsalt hullult naljakas ja Kalevi-naljade Top 3-e kuulub ta päris kindlasti.

Mul on praegu imelik. Ausõna mõnikord lihtsalt on selline tunne, et sa ei tea, mida sa tunned. See on mingisugune segu tohutust õnnest ja kurbusest, vihast ja naerust, ootusärevusest ja kahetsusest ja igatsemisest. Ma ei tea mida praegu tunda aga ma ei ütle ka seda, et see tunne on hea.

Sest just praegu tahaks natuke nutta. Tegelikult ma ju nutma ei hakka, ma räägin et lihtsalt tahaks, sest südames on praegu tõsiselt raske olla.

Ju see peabki nii olema.

-valutabnüüüdomapisikestsüdant-

Siiinkohal ma pühendaks ühe lõigu lihtsalt ühele inimesele, keda ma terve pole tundnud ja ei saanudki tundma. Lihtsalt kuigi me kõik räägime, et igat päeva tuleks võtta niii nagu see oleks sinu viimane, me seda enamjaolt ei tee. Kuid, kui kellegi üks päev jääbki viiimaseks, siis paneb mõtlema ikka küll, et millist elu ma ometi elan. Ja minu meelest pole häbiasi öelda, et surm võib tulla igahetk, sest minu meelest see nii ongi. Ja mul on kahju, et selle tumeda asja küüsi langevad noored inimesed. Seega R.I.P Henri Lange, kuigi jäid sa mulle alati tundmatuks.

Ja mulle tõesti see kontsert meeldis. Kontsert? Jah, ma suudan ju kõiki asju kaugele tulevikku lükata. See aasta võlusidnad mind tahest tahetmata rohkem. Kuigi ei väljendunud see samasuguses karglemises nagu eelmine kord. Seekord oli lihtsalt näha, et selle taga oli töö ja vaeva, sest kõik kes esinesid ei teinud seda lihtsalt üksinda oma saatega vaid Smilers saatis neid kõiki ja neil olid ka ühised lood. Näiteks Mateverega Seilan seitset merd ja Noorkuuga Mõtlen sinust. Need olid lihtsalt nii head. Ja kui Noorkuu Juanese laulu laulis, siis hakkas see ka mulle meeldima, lõpuks. Ja ma ei saa muidugi üle ega ümber sellest, kui head Noorkuu mehed välja näevad. Ma ei mõtle mitte ainult nende näolappe aga ka kõike muud nende juures. Lihtsalt meeldiv on neid vaadata. Ja ka Chalice tekitas minus mingit pisikest soovikiit tema plaati kuulata. Ainult ma pean selle kuskilt muretsema. Minu meelest on Chalice lihtsalt originaalne. Naised on ufod. Ja üldiselt Smilersist endast arvan ma ülivõrdes ja siis see veel kuupi. See on tõesti ainuke eest ansambel (isegi mitte Tanel ja Sun), keda ma tõsiselt fännan. Ma pean selle välja ütlema, sest esiteks on nende koosseis lihtsalt lahe, no Hasa ja siis Sal-Saller, kes vist kunagi ei vanane, sest ta näeb TÕSISELT hea välja ja siis see kitarrist, kes teeb seda mida ta teeb täie hingega ja siis nad kõik. Jah, ma peakski varsti nende mingi plaadi käima lükkama.

Hetkel siis Elizabethtowni soundtrack, mis on ka lihtsalt hea.

See nädal on möödunud vähemalt tegutsedes, niivõrd kuivõrd siiski.

Teisipäeval tuli meil Assuga lihtsalt hull idee mina Lõunakasse niisama ringi vaatama. Ja tegelikult väljavaade sellest, et ma peaks sinna-tagasi jala minema, näis ka kuidagi ahvatlev. Niimoodi ma siis hakkasin kodust vaikselt tiksuma ja kõrbema päikse käes. Ja kui ma emale võtmed kunagi ära olin andnud ja seejärel Lõunakasse jõudnud oli mul täielik hamburgeri tunne. Igastahes käisime me lihtsalt ringi ja vaatasime lahedaid riideid nagu meile teha meeldib. Vaadata on alati hea ja siis neid proovida. Missest, et see näib natuke friikne, või sis päris palju, tekitab see teatud rahulolu. Ja siis me mugisime pannkooke ka lõpuks ja siis niisama, vestlesime jalgpalli teemal, või siis pigem Inglismaa teemal, kelle mäng samal õhtul juhtus olema.

Ja SIIS kui Owen oma neljandal minutil minema veeti platsilt oleksin ma nutma hakanud. Vähe siis sellest, et ta on niikuinii minu üks lemmikmängijaid ja siis et ta on kena ja kõik, sai ta ka alles oma vigastusest üle ja nüüd on ta lihtsalt pool aastat audis jälle. Ja mis on kõige hullem on see, et me ei saagi näha, mida suudaks teha ründepaar Rooney - Owen. Oh, juba mõte sellele ajab masenduse kuklasse.

Kolmapäeval külastasin ma juuksurit. Nüüd on ma lühike-juus jälle, sest see juuksur lasi kõrvust mööda sõna - õlgadeni - aga samas ma ei põe ka eriti, sest mul kasvavad juuksed kiirelt ja nüüd ma näengi natuke veel friigim välja, mille üle ma küll uhke ei ole aga mis on samas lahe. Ja muidugi siis see, et mul kergem tunne. Ja kui ema neid taevani kiitis, tekkis mul küll tunne, et need pikad tumedad kiharad võiksid juba gaasi põhja vajutada.

Ja õhtul käisime Merle lõpetamisel. Kissu omale ma KAHJUKS ei jõudnud lihtsalt ja mul on sellest südamest kahju. Tee Merle juurde kijunes sündmusterohkemaks kui ma ette kujutasin. Nimelt pidin ma kaks korda kodust lahkuma. Esimene kord kui ma seda tegin avastasin mae, et taevasse on kerkinud ilged pilved ja ma suutsin oma telefoni koju unustada. Ja siis ma pidin koju jooksma (KUUUM) ja siis tagasi poe juurde. Otsin meile siis lilled ja hüppasin bussi peale. Seal istudes ma mõtlesin vahepeal, et "see" on see hetk, kui peaks tuuleiil tulema aga kahjuks seda ei tulnud ja ma lihtsalt surin. Merle juurde jõudsime koos Liina ja Dorisega ja meil kõigil oli raske grillkana tunne peal ja siis kui Merle välja tuli, siis oli suur naer, sest tal oli selja peal nagu hiigelmänglaik, mille ta tekitas seal sees istudes aga üldiselt oli ta kohutavalt kena ja tema kostüüm oli ka kena ja lahe ja siis oligi kõik über-kena. Kaua me seal aga ei peatunud ja me asusime kiirelt teele Kivilinna poole.

Arvestades seda, et mul polnud kuupiletit kaasas ja see sõit oli suur riskisit, jõudsime me kenasti Kivilinnas keskuse juuurde, kust me kiirelt ka krõpsud-tipikastmes saime. Siis juba ootasime Kaisat, kes tuli koos Teele, Anneli ja Maarjaga meile vastu. Mulle üldiselt Kaisa maja meeldis. seesrt vähemalt küll, hästi kena ja armas aga minu meelest on need majad suht kastid ja mina kasvataks sinna über-kiirusel aia ümber ja ehitaks viilkatuse peale. Nii ma teeksin. Igastahes tulid veel Kiku, Jaana, Kadri ja Tiina. Ja tegelikult kujunes sellest õhtust üks parimaid minu elus. Ma tean, et ma üldiselt ütlen seda palju aga ma polnud väga kaua rääkinud Jaana ja Kikuga korralikult. Kikul sai kool ja just läbi ja ta näitas oma tunnistust ja siis see oli nagu kõrgema keskmisega kui mul ja siis oli, et normaalne Kiks. Aga Kiku õpib üldiselt häid asju. Nagu puhastustäid ja staffe. Ja siis oli, et haha Kiku. Üldiselt sai Kikut terve õhtu natuke mõnitatud aga meie seltskonnas on see alati sõbralik ja Kiku on lihtsalt üks säravamaid inimesi minu elus.Me rääkisime palju. Meenutasime oma lõpupidu ja neid aastate jooksul tekkinud parimaid nalju. Näiteks kuidas Kiku ja Jaana meid koguaeg tüütasid, kuigi praegu on selle lausa naljakas tagasi mõelda. Ja üldiselt oli soe ja hea seal istuda.Kunagi õhtul hakkasime seal lihtsalt jalgi tagasi tiksuma. Minul ei olnud kuupiletit ja ometi ei ole mul kunagi tekkinud tahtmine nii kaugselt koju sammuda, sest ma elan teises linna otsas aga lihtsalt sel hetkel oli nii hea tunne selle suhtes. Ja siis me hakkasime Tiina, Assu ja Maarjaga tagasi tulema. Muidugi me rääkisime hästi palju. Sellest mis on olnud ja juhtunud ja osad asjad tekitavad minus endiselt hämmingut, kuid samas äkki kõik peakski just nii olema.

Ma ausalt öeldes teadsin seda, et ma hakkan oma tegusid kahtsema ja mõned asjad lihtsalt on nii sügaval su sees, et isegi vabandust paluda oleks piinlik ja mul puudub sellise jõud endas. Kuid mõned asjad lihtsalt on millest saadakse alles palju hiljem aru, sellest mida on tehtdu teistele. Ja ausalt öeldes ei süüdista ma end väga, kuigi ma tean, et mina oli lihtsalt liiga põikpäine ja ma ei kujuta ette mis veel aga mul on lihtsalt hea meel, et me mitteametlikult oleme me Maarjaga olnud unustanud ja ehk ajapikku saab sõprusest asja kuigi ei suuda ma jätta oma allasurutud käitumist tema juuresolekul, ja see avaldub ainult selles, et ma julge lihtsalt talle otse midagi öelda. Siiski olen ma samas õnnelik. Ja tõesti õnnelik.

Ryan Adams - Come pick me up.

Ja Tiina saatis mins jälle koju ja siis me lihtsalt rääkisime. Ausalt öeldes Tiinaga võikski rääkima jääda ja ma olen kohutavalt õnnelik ja uhke ja mida veel, et just minul on selline sõbranna. Sest ilma Tiinata ei kujutaks vahel midagi ette. See kuidas ta alati kõiki koju saadab, kuigi ta peab üsna pika tee ise tagasi tulema ja seda üksi. Ja lihtsalt see, kuidas ta kuulab ja lihtsalt kõik mis ta ütleb. See kõik pole kuld aga lihtsalt Tiina on üks sellistest inimestest, keda on vaja. Ja minu õnneks on ta alati olemas. Ja ma olen ainult temale sellepärast tänulik.

Ma veedan veel pärastpoole ka paar hetke arvutis taga, kuid nüüd, nägemist.

Ma pole jõudnud isegi oma sünnipäevast pajatada aga see selleks. Ma ei tea võib-olal tundub mulle, et selliseid sündmusi on lihtsalt hea endal mäletada ja parem oleks neid mitte üles kirjutada. Aga kui ma mahti leian siis ehk tulebki siia paar rida sellest äärmiselt meeldivast üritusest, mis lihtsalt kulges ilma suurte pahanduste ja vaidlusteta mille üle ma olen ka täitsa uhke.

Igastahes tõusin ma täna lihtsalt pool kümme üles, sest mu ema häälepaelad tegid korralikult ületunde ja ta lihtsalt ei saanud aru, et peale tema on kodus veel keegi ja ta ei pea telefoniga niimoodi rääkima nagu see inimene elaks Jaapanis ja ta peaks talle karjuma. Tegelikult ajas see mind suhteliselt marru aga ta lihtsalt ei kuula mind. Ja tegelikult oli mul liiga kuum ka, et edasi voodis olla.

Siis me rääkisime Kareliga jälle. Tal ei olnud seda Ruja laulu plaadil ja siis ta pidi raamatukogus ära käima aga me saime üheteistajal täitsa Veerikus kokku. Üheksandikud tulid oma tunnistuste järgi ja siis meie Kareliga umbes tõstsime aulas need toolid ära ja siis veel tagatipuks koristasime need kuivanud lehed põrandalt ka ära. Oi, ma olen oma tööga väga rahul. Igastahes alustasime me Kareli tantsust ja mida rohkem ma seda laulu kuulsin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas ja ma pean selle endale ka muretsema kuskilt. Igastahes mulle Kareli tants meeldis. Me tegime seda poolteist tundi umbes ja Kairit tsillis ka seal vahepeal. Üldiselt on see üks väsitav tants kui seda niimoodi õppida aga ma olen täitsa väga rahul, et me sellega tehtud saime ja nüüd vajab see lihtsalt teistele näitamist. Mulle igastahes meeldis ja lisaks siis veel see tunne, et üle pika aja sai jälle tantsitud.

Minu tants oli muidugi absoluutselt midagi muud kui Kareli oma ja ta on sutsu raskem ka, kuigi ta pole nii pikk ja liigutusi on vähem pähe õppida aga see laul juba on selline raske, nii et tants on ka suht keeruline aga kuigi Karel oli vahepealt sellise näoga, et tal hakkab paha suutsime me ka selle tantsuga ühele poole saada ja ma tõsiselt loodan, et meie rühm saab repertuaari kaks sellist ilusat tantsu. Loodameloodameloodame.

Koju tullis käisin pesus. Vähe sellest, et me kaks ja pool tundi kekslesime, oli ka väljast kogu õhk justnagu ära imetud nii, et hingata polnud just palju aga koju ma jõudsin. Ja kuna ma tegin seda kõike paljajalu on mu jalad praegu suhteliselt valusad ja ai-ai-aia.

Ja siis helistas Kaisa ka. Ta korraldab selle grillivärgi, mis on lihtsalt hullult lahe minu meelest ja ma kohe täitsa ootan seda. Ja ma saan talle ka tema Härri tagasi handa. Fiuh.

Ilusat päeva (raske uskuda, et ma rõõmustan aga mul on hea meel, et pilved väljas on)

Tahaks ka täiesti oma kirjeid peal - kirjastada. Kahju, et mul sellist kohakest ei olle, kuhu ma saaksin kirjutada kas või "Minu päikseliselt kaunis päev" või midagi sellist. Selle peale teeksin ma lihtsalt - ähh.

Ma võiks öelda, et mu suve esimesed nädalad on olnud toredad. Kuigi ma olen selline häbiväärne mitte-midagi-tegija olnud. Aga võib-olla oli see mitte-mida-midagi tegemine just see, mida ma vajasin. Ma ei ole uut unerekordit püstitanud ja ausalt öeldes on seda üsna keeruline ka teha, kui su aknal pole kardinaid ja sa magad talvetekiga (mida sa lihtsalt ei viitsi lina vastu ümber vahetada) ja siis sa kõrbed oma voodis hommikuse päikse käes. Tegelikult olen ma päiksele lausa tänulik, ja mitte ainult selle eest, et ta on mind juba parajalt pruuniks teinud vaid ta ei lase mul ka pool elu maha magada.

Täna ma aga otsutan oma elustiili õige väheke nihutada ja võtan ette ühe retke raamatukokku. Ma hakkan oma järgmise aasta lektüürida pihta. Ma pean seda nimekirja (mis pole lühike) natuke uurima ja siis teen oma esimese valiku ka. Kuigi ma tahaks kogu hingest lugeda Jane Eyre'i, otsustan ma ilmselt millegi muu kasuks, kuna Eiman pidi oma raamatu kohapealt õige põhjalik olema.

Igastahes. Reedene päev algas kell üksteist. Või see võis ka vabalt kaksteist olla. Ning kõik sebisid ringi ja lihtsalt võimatu oli edasi lebotada. Ja asi lõppes sellega, et me ostsutasime Kristiga minna Emajõe äärde ja enne seda viia ta jalgratas hooldusesse. Emajõe ääre soli lausa tsill. vahepeal kohe kutsus see vesi, mis seal vollas aga kuna ma ei võtnud vahetusriideid kaasa pidin ma selleks korraks ujumise vahele jätma. Kõrbesime üle tunni aja, ja otsutasime koju tulla siis, kui selline õige grillkana tunne peale tuli. Ja kuna see kodutee venis nii pikaks ja aeglaseks pidin ma kodus lihtsalt ringi jooksma ja end ilusaks tegema ja siis suundusin ma Veerikusse.

Mats oli mulle lilled ostnud ja siis ma läksin sisse. Maja ees oli mingi ilge kari piffe ja siis mamõtlesin, et ma lähen kohe päris kindlasti sisse. Ega ma kaua seal aulas tsillima ei pidanudki, sest ma läksin tund aega hiljem kohale ka. Igastahes mulle lausa meeldisid enamik selle aasta lõpetajate riietest. Nagu Ints nägi eriti šarmantne välja ja siis Liina ja Marta ja Annely, kes olid hästi ilusad ja armsad. Ja isegi Daisy kelit oli täiesti kena ja ilus. Igastahes andsin ma oma lillekesed ära ja siis rääkisin Krissiga juttu. Teda kutsuti aastaks Härmasse aga ta ütles ära oma kaheksandike pärast. Suht kahju, sest Kris oleks selline lõpmata hea õpetaja. Igastahes on lõpetamise juures see nõme, et sa pead koguaeg ringi tuulama ja sa ei jõu nende inimestega üldse rääkida, kes sulle lilli toovad. Aga samas oli see jälle üks tore üritus. Ja siis ma mõtlesin, et kui järgmise aasta lend ka ära lõpetab, siis on kohe võõras Veerikusse minna, sest ainus õpilane keda ma tean on Antu. Eks see koht muutubki aja jooksul võõraks, kui isegi õpetajad ära lähevad. Aa, ma nägin Koppelit ka eile.

Ja Tairiga rääkisime ka ja ta soovitas mule sõpru leida peale Antu aga siis me rääkisime, et ei aitäh, et tegelikult me hakkasime nendega ka suhtlema isegi, kui nad olid meist kaks aastat nooremad ja lapsikud aga nad on siiani meie südamestes olnud ja jäävad ka sinna. Pärast läksime Kristiga linna ja käisime niisama ringi. Saatsime Merlinile kaardi, ma ainult loodan, et see jõuab õigel ajal kohale. Ja siis me läksime Lõunakasse ka, kus ma tegin kerge Takko ostlemise ja siis sõitsime Siimuga koju ja siis oli kakskümmend minutit aega end valmis seada ja siis ma hakkasin laulava poole liikuma.

Sellest mis edasi sai räägin ma hiljem, sest mul käed krampis, siis Kristi läppari taga klõbistamisest. Igastahes üks sõna ja selles on : Smilers.

Elan taaskord läbi neid närvipingeid, mis kaasnevad Inglismaa mängudega. Mul tuli kohe alguses meelde, et ma tahaks ka seda kirja panna, et olen oma arvamust Brasiilia koondise kohta absoluutselt muutnud. Ma ei tea, minu jaoks lihtsalt ei kaasne väga sellist pinget, kui ma fännaks sellist meeskonda, kes on nagu tops one favoriit, mis Brasiilia juba aastaid on ja seega pole see meeskond minus kunagi mingeid erilisis poolehoiu tundeid tekitanud. Aga ükspäev, kui neil esimene mäng oli, siis ma lihtsalt naelutasin end teleka ette ja mõtlesin, et kuradile, Inglismaa ja Brasiilia on täielikult minu poolehoiu endale saanud. Ja kui ma arvasin, et Ronaldinho pole muud kui natuke ahvlane, siis nähes seda, millise kohutava naudingu ja hea meelega ta seda mängu mängib, siis ma muutsin ka tema kohapealt arvamust. Kuigi ei saanud ma päris hästi aru, MIKS ta maailma parim just on aga minu meelest peaks talle selle auhinna andma juba sellepärast, et ma pole selle aja jooksul näinud mitte ühtegi teist mängijat, kes sellise naudingu ja naerulnäoga mängu mängiks. Vat seda nimetatakse armastuseks oma töö vastu.

Aga praegu? Ei saa ma aru, miks Lampard selle viimase löögi tegi. Ei saa ma aru, kuidas Crouch sai sellel löögil eksida aga samas pool on veel ees, ehk suudetakse seda taastada, sest mängu algus on tõsiselt hea olnud ja tegelikult on nad ikka ülikõvad.

Antud juhul mina vist olengi luuser. Eilsest sai täna ja tänasest saab homme. Nii muuseas olen ma tegelikult täielik spetsialist edasilükkamises.

Ma seisin eile õhtul on raamaturiiuli ääres, kus asuvad kõik noorte ja sellised uuemad väljaanded nagu Härri ja LOTR ja Coelho. See on ilus riiul. Juba seda vaadates tekkib selline raske kultuurne tunne. Igastahes leidsin ma, et sealt on midagi väga puudu ja siis ma lisasin sinna kaks puuduvat Härri raamatut ja nüüd on asi täiuslik. Mis seda puudutab ja kui ma neid raamatuid neljapäeval nägin ei suutnud ma lihtsalt mitte otsutada ühte neist mitte lugeda. Ja kui ma eile neid vaatasin ja mõtlesin, laskus mu valik esimesele osale. Sest need viimased on way too masendavad ja tõsised ja esimest on hea lugeda, sest see on selline süütuke ja armas. Ja nüüd ma olen pooleli sellega.

Ma sain eile ka oma esimesed jalgpalli elamused. Klosel on minu silmis lihtsalt selline respekt, et ma ise ka usu. Tegelikult mulle Saksamaa täitsa meeldib aga ma olen rohkem selline inimene, kes fännab valikuliselt erinevaid mängjaid erinevates koondistes. Näiteks mulle meeldib Figo ja Ronaldo aga samas Hollandi väravavaht on ka täitsa tore ja Klose samuti, kes esindab mul siis Saksamaad. Ja üldiselt üks meeskond, keda ma otsast lõpuni imetlen on Inglismaa. Ja mitte ainult sellepärast, et nad kenad ja osavad ja neil on vapustav britiaktsent, lisavad kõik need omadused kuidagi minu hinnagule värvi ja ma vaatan neile, kui maailma osavamatele mängijatele. Ja no Brasiilia ja Prantsusmaa ja Rootsi. Aga üks pöial on Inglismaa poolt. Teist ma veel otsutan.

Ja üldiselt nii ongi. Muide see asi jätkub.

Ma teen kohe praegu ühe lubaduse. Kas just teen aga annana kindlasti. Nimelt sellise lubaduse, et ma pajatan kõigest juhtunust homme. Praegu olen ma liiga väsinud, liiga sassis oma mõtetega, liiga õnnelik ja liiga laisk. Mul on ikkagi sünnipäev ja sellist päeva näeb vaid kord 365-päeva jooksul. Seega. Emotsioonid on laes ja siis homme seega.

Armastan.

Ma lugesin just Assu blogi ja hakkasin ise ka mõtlema. Sellele aastale. Muidugi on Assu blog mingi põhjalik ja täiesti teine tase aga mõelda võib ju ikka. Üldiselt mulle täitsa meeldib. Ja see läks ülimalt täppi, et aasta algus läheb raskelt, lõpp kergemalt. Seda peegeldavad juba mu kolmed aasta alguses ja viied aasta lõpus. Kõik siin elus vajab tegelikult harjumist ja nii palju, kui ma ka ei unistanud sellest, et suvi võiks juba tulla, kuna mu kõrvad hakkasid virtsavett välja laskma, olen ma siiski suhteliselt harjunud oma klassiga. Sellega millega harjuda saab. Kuidas Siim peaaegu igasse tundi hilineb ja kuidas mingi lehe ringi käimisel Sergei, Indrek, Rauno, Kristo, Kaarel, Tõnis ja Rihoomaarust rebivad ning kirjutavad Hapu Kurk sinna. Ja üldiselt see ka, kuidas nad mõnikord üritavad nii meeletult vaimukad olla, et see kohe ei üldse ei õnnestu. Siiski pean ma tõdema, et Kristo tõusis mu silmis kooli viimasel päeval. Ja ta oskab vahepeal ka head nalja teha. Mis sest, et ta näeb selline kohutav põkk välja. Mis teha. Ja ma olen isegi sellega harjunud, kuidas meie klassi need kõige popimad neiud räägivad pundis ja suudavad mu närvid totaalselt krussi ajada oma lolli jutuga. Ja see kuidas Anna räägib ja Bianca kõnnib ja Päivi irvitab ja üldse. Samas on nad kindlasti kellegi maailmas kenad ja ilusad ja armsad, aga mitte minu maailmas. Sinna nad lihtsalt ei sobi. Aga, et mitte jätta muljet, et mu klass on mitteäge, siis näiteks Maarja ja Ly ja Linda teevad mul igapäeva. Maarja juba inglise keele tunnis ja siis Linda oma mõne geniaalse näoga ja ma vannun, et kui ta ise seda ei tee, siis ma lihtsalt vean ta kuhugi näitekooli, sest ta on andekas. Ja Arthur kes nonstop naerab, suudab isegi mind naerma ajada. Sest ta on lihtsalt nii siiras, mis sest, et vahepeal jääb mulje, nagu oleks tal midagi vaimselt viga. Ja siis Kärt ja Margaret, kes on meie klassi Teistsugused, kuid ka seda äärmiselt stiilselt. Rõhutaks seda Kärdi koha pealt, kelle vastu mul on suhteliselt respekt. Ja siis ei saa unustada Toomast, keda ma ei mõita ja kes jääbki minu jaoks müsteeriumiks. Sest ma tõesti ei suuda aru saada, miks peaks keegi jalaga uksega mängima ja täiega seina peksma. Ja peaaegu oleksingi unustanud Krissu, kelleta ma tõesti oma koolipäevi ette ei kujutaks. Sest Krissu lihtsalt on olemas, täpselt samamoodi nagu Ly-gi. Minu kaks pisikest inglit, kes on südamelähedal

Ja üldiselt ma ootasin midagi paremat, kuid asjadega tuleb leppida ja ma üritan ikkagi hakkama saada ja neid inimesi omaks võtta. Ja üldiselt olen ma endaga äärmiselt rahul. Jah, ma luban endale vahepeal totaalselt egotsentrikuks olemist.

Ja ma ei suuda endiselt uskuda ka seda, et see klass on läbi ja sellega seoses tekib juba selline suureks olemise tunne. Kuid ma arvan, et ma ei mõtle selle praegu ja üldkokkuvõttes olen ma ikkagi õnnelik.

Oh südames on praegu nii raske. Ma kuulan seda eurolaulu ja see on hea. See oli Poola oma ja ma ei suuda ikka andestada, et ta jäi esimesena välja. Maailmas on ainult ebaõiglus.

Ja siis kui ma just olen sellest kõigest üle saanud. Teate ma olen noor ja sellises asjal lihtsalt polnud mõttet. Ja mul on ilma hea, sest ma ei taha seda, mida vältida elus on võimatu. Valu.

Aga ma olen õnnelik. Suvi toob alati midagi eriti head endaga kaasa. Tuju tõuseb ja kõik läheb ülesmäkke. Muresid pole. See on kohutav õnne aeg minu jaoks. Vältaks see siis terve aasta.

Ja kui ma siis kolmapäeval K-d aitasin võimlas ja P sinna tuli. Ma ei suuda aru saada, kuidas saab keegi nii ligitõmbav olla. Ja terve päeva ma justkui mõtlesin sellele ja nii oli hea.

Ja kui ma täna K-ga rääkisin kõigest, siis hakkas südames jälle kripeldama. Ja ma ei tea mis toimub. Siin kohal võiks süüdistada, minu pisikest kartusepisikut ja viga iseloomus: täieliku enesekindluse puudumine. Aga sama, see oleks ehk see mida ma just vajan. Ja ma loodan sellest järgmiseks nädalaks üle saada. Ja just nii järsku ilmuvadki teie ellu inimesed ja täpselt õigel ajal.

Aga 1 päev lõppu.