Oh. Nii raske on alustada. JUba sellega on raske alustada, et ma üldse hakkan kirjutama ja siis see millest kirjutada. Raske aga samas liiga meeldiülendav.

Ma otsutasin mitte Tallinnasse sõita. Ehk oli asi selles, et eettekanne oli vaja teha, kuidi antud olukorras oli see minu jaoks üsnagi teisejärguline, või ma lihtsalt ei oleks suutnud seal saalis olla. See on tegelikult hirmus aga ma olen uhke nende üles, kes meid esindasid selles ülirahvamassis, milleks oli 7200 inimest.

Muidugi ei rääkida nagu ma ei oleks lootnud nende võitu ega midagi. Lihtsalt ma pean tunnistama, et kolm minutit enne lõppu oli asi tõesti nutune aga ükskõik kui ma ka ei mõelnud, et ma keeran nüüd magama ei suutnud ma seda mitte vaadata. Muidugi telekas mängis ülikõvasti täpselt mu kõrval ka. Aga lihtsalt. Mind ajas see nii kohutavalt närvi, sest tegelikult ei teinud vastased midagi paremini kui eelmine kord, Rockil oli lihtsalt mõõn. Ja ma oleks olnud palju rahulikum kui kaotus oleks olnud kümme punkti, kuid see üks punkt jääb lihtsalt kripeldama. Seda enam, ühte punkti on olnud kolm korda.

Ja kui see lõppes, ma olin isegi õnnelik, et ei näidatud seda, kuidas Kalev juubeldas, läksin ma lihtsalt kööki ja nutsin. Ma ei mõelnud tegelikult nutma hakata aga pisarad lihtsalt tulid. Sest see oli valus kaotus ja ma lootsin, me kõik lootsime. Aga tegelikult ei ole siin kedagi süüsidtada, sest olegm ausad, meie jaoks on nad alati võitjad. Siiski hakkasid pisarad voolama...

Enne kümme hakkasin end valmis seadma ja nii me siis jalutasimegi Toomemäe poole, jututteemaks siis ainult korvpall. Ja Püssika ette oli maha tehtud suurelt ROCK ka ja siis see oli kohe pilditegemiseks sobiv materjal. Aga me otsutasime edasi liikuda, sest kahel tunnil ootamisel Püssika juures, polnud erilist mõttet. Nii jalutasime mööda hilist Tartust Mäkki. See on alati meile justkui päästerõngaks olnud. Ja seal oli nii kaua tore istuda, kui Hanna helistas ja ütles, et nad on kohal.

Vaikselt hakkasid fännid laekuma. Kokku oli kolm bussi. Ja nad tulid ja tulid. Ja me rääkisime ja naersime ja sajatasime Elerini. No tõepoolest, see neiu võiks oma iseloomuga midagi peale hakata, sest see on kõike muud kui meeldiv ja tore. Ja külmus tuli naha vahele ja me ikka ootasime. Me ootasime ikka päris korralikult aga see ootamine oli seda väärt.

Ja kui saabusid trummid ja lipp ja Leila ja Annika ja siis me teadsime, et pole enam kaua. Ja siis nad tulid. Ma vehkisin Assu digikaga seal üles-all, siiski sellist võimalust eliitpiltide saamiseks pole just jalaga segada. Ja siis me tegime neile koridori ja see oli lihtsalt nii kena, kuidas nad tulid, näod säramas ja kõik jumala purjus. Ja isegi see fakt, et nad tulid juba teist aastat järjest niimoodi teise kohaga tagasi, ei rikkunud seda hetke. Ja pisarad lausa valgusid silmadesse.

Ja siis me pushisime end sina sisse ja saime kohe üsna lava juurde. Ja kui Jänes üritas kogu selle "Tar-tu" Rock saatel midagi öelda, oli nii hea tunne. Ja sellistel hetkedel tekib selline ühtsustunne. Missest, et kogu ruumi peale oli vaevalt viis inimesr keda ma tean, tekkib ikka selline üks tunne, ühine tunne. Ja siis Lust rebius seal inglise keeles ja siis mul lihtsalt hakkasid pisarad voolama. Kui Nässu ette tuli ja ütles, et talle meeldib kohutavalt meie publik ja ta tahab jääda ja see kõik. Sest Nässust oleks juba raske loobuda sellepärast, et ta on nii kohutavalt armas ja siiras inimene. Ja Tanel, kes mainis taaskord, et kahju, et ei võitnud aga meie jaoks on nad ju alati võitjad. Ja kui Marek lihtsalt seisis nurgas ja naeris ja Viiask, kes oli purupurjus aga kelle sarmi ma alles tollele hetkel avastasin ja Aab, kes tegelikult on noor, kuid üritab ja Antti ja Allingu ja nad kõik. Oh, see on armastus.

Ja see oli minu jaoks täielikult täiuslik hetk. Nii täiuslik, et tahakski sellesse hetke jääda.

Ja tahes tahtmata tekib mul selline üleolev tunne Kalevifännide ees. Sest vaevalt, et nemad sellises suhtes oma meeskonnaga on, sest selline ühtsus ja ühtekuulumistunne meeskonnas ja fännide vahel, tekib aastatega. Samas tekkis mul nende vastu ikka respekti. Kui Hanna ja Annika rääkisid, et ka nemad oli Rockile karjunud ja näinud, kuidas võiduvärav moodustatakse ka teise koha saajatele, tekkis mul ka selline tunne, et Kalevi fännid on Kalevi fännid. Ja mul on ainult hea meel, et mingisugust vaenu ega kiskumist pole. Siiski muutus mu arvamus Frier'st veel negatiivsemaks kui ta juba oli.

Aga õhtu möödus tantsu ja muusika saatel. Sai suures koguses We Will Rock You'd kuulata ja lihtsalt naerda, sest Viiask oli totaalsne naljanumber, samas ta on nii kohutavalt armas, et ma ei suuda mõista, kuidas ma teda kunagi vihata sain. Kui ta Janarile õlu päje kallas ja kui ta lavale läks ja rääkis, et tema jääb Tartu ja Nash jääb ka Tartu, sest tal on kõik juba ära räägitud, see oli lihtssalt armas. Ja selle jaoks ei ole tõepoolest muud sõna.

Ja ma kohe ei suutnud sealt lahkuda, sest see jättis sellise tühja tunde. See kõik on jälle neljaks kuuks läbi saanud ja ees on pinev aeg, mil selgub, kes jääb, kes läheb ja siis üldse, neid mitte näha neli kuud. Oh jah.

Aga siiski jääb see mis on südames. See meeliülendav armastus nende kõigi vastu. Kuigi nad teevad vigu, nad eksivad, on nad ikkagi võitjad.

Armasta teid.

Marek ja veel teine Marek. Antti. Kristo. Heiko. Silver. Vallo. Martin. Tanel. Nash. Toomas. Asko.

Nüüd vist läheb päriselt lahti. Vahepeal on olnud lihtsalt umbes kuu. Kuu aega mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi ürituse arvustust, nada. Aga jah. Südames kripeldab. Kuigi head asjad ei peaks kunagi mälsut küstuma, tekib mittekirjutamise puhul ikka tunne, et nüüd on see unustus, minevik, lihtsalt asi mis toimus ja mis on läbi. Nii on möödunud Veeriku Emadepäeva kontsert, kus me saime nii palju respekti, et varsti tunnen ma end kohe täisväärtusliku tantsjannana. Ma muidugi olen seda aga kui keegi sulle ütleb, kui hea sa oled, hakkad sa seda ka päriselt arvama ja siis oleks asi justkui reaalne. Ja siis meie kaks pool nädalat tegemata trenn ja Pärnu võistlused, mis praegu meenutades olid lausa lõbu ja õnn. Ja päike pigistas end alles kõige lõpus pilve tagant välja. Ja see ei muutnud midagi. Päev oli tore, 200 meetrit toredat sõitu lainetes sai sõidetud ja sellega oma hooaeg avatud. See tekitab tegelikult tahes tahtmata hea tunde.

Ja kui ma täna kooli poole kõmpisin lõi mulle pähe mingi äkiline õnnevälgatus. See tuleb alati siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Arusaamistunne. Arusaamis tunne, et lõpuks oled sa üle saanud. Niimoodi täiesti üle. Jah, ma mõtlesin sellele mis oli ja ma olen lausa maruõnnelik, et mul on selline sõber. Pealegi ei anna see elule midagi juurde, kui sa aasta aega oma elust kulutad kellegi taganutmisele. Ei.

Ja üldiselt on seda neetud koledust veel neli päeva, mis tuleb lihtsalt mööda saata.

:]

Oh jah. Korvpall on vastik mäng. No mis see siis kõigest on? Kaks meeskonda lihtsalt kepsutavad platsil ja viskavad korve. Vahepeal vigastavad üksteist, vahpeal valavad õnnepisaraid, vahepeal tahaksid palli laiaks litsuda aga kokkuvõttes on see ainult mäng. Üks vastik mäng, mis lahutab inimeste meelt. Siiski, nii palju kui ma tahaks seda vihata ei ole see võimalik. Ma olen selleks liiga palju oma elust kulutanud, oma kolm aastat nüüd ja ma olen liiga palju närvirakke kulutanud ja pisaraid valanud, et seda nüüd vihata. Ja samas, kuidas sa saaksidki sellist jumalailu nagu Tanel vihata? Ei saagi. Ometi tahaks.

Ma üldse ei tahaks tänast kaotust arutada. Ma uskusin neile ja see võit oli käega katsuda, sest nad tahtasid seda. Nad vajasid seda väga. Aga see lõpp? See oli lihtsalt mage. Ehk jõuab kunagi kellelegi kohale, et õnnemänguks ei tasuks asja ajada. Samas oli kommentaatoril täielik õigus, et ega see viimane minut pole üunkt-punkti-mängus mingi korvapll. Siis loevad mängijate närvid ja kiirus ja see kuratlik õnn, mis alt veab. See on midagi millele ei saa toetuda, sest seda ei saa usaldada, ometi on juba neli mängu lõppend ainult õnnekorviga. Sama hästi oleks võinud visata selle korvi ka Tanel. Ja seepärast ma viha ei pea. Siiski arvan, et viit punkti edu tagada pole midagi maailmavallutamise taolist, millega ei saada hakkama. Selleni peaks püüdlema.

Kuid üldiselt olen ma rahul. Vähemalt on asi olnud vaatamist väärt ja on ka edaspidi. Armastus ei sure juu kunagi.

Ma ei oska enam olla praegu.

Jätkub.

Mul on sellised kergemat sorti süümekad. Ja kauaks ma siin ei peatu, sest sellest tekstikatkendist saaks vaid üks lobajutt. Ma nimelt lõpetasin just kirjutamise. Olen alustamas oma teise oletatava raamtu kirjutamisega. Siiski on need mõlemad vist veidike puidus. Eks kõikitele meeldib ette kujutada, et nad midagi oskavad. Aga kas see ka tegelikult nii on? Kes teab, ehk kunagi lähebki nii, et kõikide raamatupoodide vitriinid on täis vaid minu armastuse/meelelahutus teemalisi raamtuid. See on aga kõik tulevik ja sellesks ju unistused ongi, et nende poole püüelda.

Igastahes on nädal alanud ühe vihma ja tuulega. Peab ära mainima, et täna ei olnud üldse soe, sellele ajal kui ma viit pargiringi vehkisin, mis tegelikult olid täitsa mõnusad. Sest päike ei kõrvetanud midagi ja mu tumedada kiharad ei imenud päiksekiiri nii paju, et ma võiksin näiteks minestada. Igastahes. Tänane päev sai mõttetu ilme siis, kui mul jäid tunnid ära ja mitte midagi ei toimunud. Tänase päeva pirniks oli matemaatika tund. Esteks sain ma teise töö viie, mis tõstis mu ego märgatavalt ja lisaks oli nii naljakas, et valus hakkas. Vähemalt on mind õnnistatud miski kõige lahedama õpetajaga. Ma oleks pidanud end ogaraks naerma, kui Aavasalu seal klassi ees mingeid hääli tegi ja meie pidime kõik rahulikuks jääma. Lisaks ütles ta miski sellise fraasi, et see on advanced, liigutage oma ajusid nüüd.

Eile magama minnes tundsin ma seda, et mu ajud on täiesti sodiks. Lihtsalt ma olin kahe päeva jooksul veetnud kümme tundi arvutis ekraani taga (ma teen seda jälle) ja paaniliselt kirjutanud oma üleminekueksami referaati. Mis minu nägemust mööda sai täitsa kena aga eks näeb. Ines - Ma ei tea mis juhtuks. Igaljuhul sain ma selle valmis ja siis veel paari teise asjaga. Igastahes oli mu nädalavahetus lihtsalt üks viimaste koolinädalate jaoks pingutamine. Õnneks neid väga palju justkui enam ei tule.

Reedene päev kujutas endast väga palju rõõmu. Lõvihampsu koolipäevast võttis enda alla kirjandi kirjutamine, mida ma tegin teemal: Rikas elu, vaene elu. Eks sellega läks ka nüüd nii nagu läks aga sain kirjutataud. Üldjuhul ei poolda ma klassis kirjutamist, sest see oleks justkui vägisis su seest millegi väljapigistamine, mis nii muuseas lõpukirjand ka on.

Ja kuntsiajaloo veetsime me Toomemäel. See oli ka kaunis meeldiv aga ma olin nälga suremas, nii et ma ruttasin suhteliselt kiirelt koju. Aitasin Krissul Lindale kingitust leida ja siis jooksin bussile. Lindale ostsin ma überhea lõhnaga dušigeeli ja liblikakujulise svammi, siis hunnik pulgakomme ja kaardi. Igastahes oli Linda sünnipäev liiga lahe. Lindal on kollane maja suure aiaga, mis oli lihtsalt nii ilus. Lindal on üldse hästi ilus elamine. Siis kui me väljas sõime, naersime me end umbes pooleks, sest Linda ja Kärt koos on lihtsalt kõige naljakamad. Siis me veetsime aega aaretejahi, twisteri ja aliasega. See kõik moodustas ühe ilusa õhtu minu elus. Pärast jooksime Krissuga bussijaama. Krissul olid kõrged kontsad ja ta sukad jooksid ja ta oli üleni roosas ja üldse naljakas. Aga selline see Krissu on.

Üldiselt. Jätkub.

Imelik tunne on. Ma hakkasin täna mõtlema, tegelikult alles nüüd äsja - minuteid tagasi, sellest, milline see aasta on. Mulle lõi lihtsalt äkiitselt pähe, et ma olen ära tüdinud. Sellest rutiinist, mis valitseb kella kaheksast kella kolmeni. Seepärast ehk ootangi suve. Kuigi kevad on on kaasa toonud palju värsket õhku, mida hingata - näiteks ka see koht siin, olen ma siiski tüdinud. Lõpp on siiskis tulemas.

See pikk nädalavahetus ei kujunenud lõppkokkuvõttes, just päris selliseks nagu oleksin oodanud. Kui reede hakkas lihtsalt fantastiliselt. A tuli kell seitsmeks meie juurde ja siis me lihtsalt rääkisime kõigest ja kõigist taga. Ausõna Kristi oli sellise näoga, nagu oleks temal see aeg kümme aastat tagasi juba ära olnud. Me olime end hea ja paremaga varustanud ja õhkkkond oli selleks valmis, mis tulema hakkas. Charli ja Shokolaadivabrik. Täpselt nii hea ja magus nagu nimi. Ma sain päriselt ja lõpuks selgeks selle, kui andekas saab üks näitleja olla. Johnny Depp. Ta on jah suitsetaja, ta oli narkomaan, ta elu pole olnud roosiline aga sellegipoolest on talle jagunud sellise sarmi ja annet. Tema on lihtsalt kõige kõrgem, kõige parem. Ehk sellepärast ma teda armastangi.

Ja siis tuli meil Nemo tuju ja me vaatasime seda pimead toas. Ma vajusin umbes kümneks minutiks ära ja siis A-l oli selline paanikaline hääl, kui ta mind äratas. Vabandust aga loodus saab kell 12 öösel minust nii või naa võitu.


Kuigi ei saanud ma nii palju magada kui oleksin soovinud ajasin ma end hommikul ikka üles. Päev ise kujutas endast ühte tubades ringi tuulamist ja puhastamist, siis natuke magamist ja asi lõppes ülihästi filmiga. Underworld. Ma arvan, et selle jaoks pole lihtsalt muud sõnakombinatsiooni, kui klassikaliselt stiilne. See oli üks nendest vähestest filmidest, mida ma oma vennaga vaatan. Lihtsalt on selline patikulaarsed filmid, mida tahaks temaga vaadata. Üks nendest siis Underworld.

Ja pühapäev? Arvestades seda, et ma tõusin kell üksteist ja Hanna juurde oli vaja neljaks minna, suutsin ma ikka nii ajahätta jääda. Aga ma jõudsin. Kuigi jah see kahekümne minutiga valminud kaart ja kink ise ei saanud küll nii head, kui oleks võinud kui asi seegi. Polnud neil midagi viga. Siis me suundusime Eedenisse, mis on lihtsalt nii mõttetuks muutunud. Asi on selles, et ta lihtsalt ON üks selliseid kohti, kuhu sa lähed niisama hängima ja ostad paar asja nagu Kaubamaja. See on mõttetu koht. Eriti nüüd, kus kõik asjad saab kätte meie eliitkaubamajast.

Hanna juured oli hubane. Hanna sõbrannaad oli toredamad kui ma alguses loota julgesin. Hästi siirad ja armsad ja seega oli meil sellele viieses pundis üsnagi kena aega mööda lasta. Sealhulgas rääkisime me ka sellest, kui Hanna klassiõde sai lapse. Ta on üheksandik ja ta sai lapse. Ma lihtsalt ei suuda sellist asja ette kujutada, et ma praegu lapsega oleks. Ma olen oma eluga lihtsalt nii rahul. Ausõna, minu elu võiks lausa ilusaks pidada. Samas see üks tore plika, kes ilmavalgust nägi saab endale kindlasti toreda noore ema ja kes teab milliseks ta elu kulgeb.

Õhtul koju jõudes oli vist terve linn purjus noori täis. Minu jaoks on Volber täielikult oma võlu kaotanud. Kui ma noorena unistasin sellest, kuidas saaks Orissaares oma nõidariietega ringi lasta ja mängida, siiis praegu ei oma Volbri-öö-täis-joomine mulle just väga erutavalt. Aga siiski on purjus noorte kuulamine ja vaatamine kainetele inimestele üks parimaid meelelahutusi.

Ja siis ma lihtsalt rääkisin. Kaks tundi rääkisin. See oli jutt segus pisarate, vihatunde, rõõmu ja unega. Ja ma olen osaliselt õnnelik, et sa asi selgeks, siiski olen ma umbes 60% kindel, et K ja A on minust valesti aru saanud. Aga I ettepanek, vaadata enne mõnusa une tulemist aknast välja vaadata oli hea, ja nii ma uinusin.

Ma rääkisin Merliniga ka. Kes nii muuseas on India perekorras, kus kodus ei hoita magusat ega karastusjooke JA ta jättis uistsetamise maha ning ta on kaks korda jooksmas käinud. Ah, nii muuseas elab ta Londonis ka. Tore siis.

Esmaspäev möödus täiesti õppimise tähe all. Vahepeal oli selline naerukoht, kus me lihtsalt saime köögis kõik kokku ja kõik hakkasid mingit haussi ajama.

Katrin: Martin, ma tahaks suga rääkida. Tahaks sinuga rääkida, tahaks sinuga rääkida..
Martin: Millest?
Katrin: Sünnipäevast :)
Martin: See on mingi nali või?

Martin: Sa lihtsalt paned DVD arvutisse ja kopid selle Desktopile.
Ema: Desktopile, ma ei pane sinna.
Martin ja Katrin: Sealt saad sa kiirelt kätte asja.
Ema: Aga mul on muidu arvutis hästi palju ruumi.

Tuduluuu.