You really love him?

Okei. Ma nüüd olengi siia jõudnud. Ma suht tegin sisse-välja hingamisi just, ma kujutan ette, et ma pean ka oma käsi vist mitu korda puhkama, sest ma lihtsalt kirjutan. Umbes täpselt kõigest mis minu mõtteisse tuleb, mõeldes kahele viimasele nädalale. Masendav juu.

Nelly Furtado - Maneater.

Mul on praegu on see veider tunne, selline hästi erk ja midagi äärmiselt ootav, see on see tunne, mis täidab mind igakord, kui ma olen jälle maha saanud ühe minu silmis parima filmiga. Seekord on see tõesti nii. Ausõna, minu filmiajoost on läbi sõitnud päris paljud filmid, mis kõik tekitavad minus teatud tundeid ja ma lihtsalt nii kaifin nende vaatamist. Ma ei tea, mingil määral oli eelmise aasta inka õpikus oleval jutul tõepõhi all, et televisoorist saame me endale kujuteldavad sõbrad. Okei, ma ei räägi iseendega ega midagi sellist, aga ma tõepoolest tunnen end rikkama, kui ma olen vaadanud näiteks midagi sellist nagu on "Uhkus ja eelarvamus". Minu meelest olid näitlejad lihtsalt nii täppis kui saab olla. Kuigi raamatu põhjal kujutasin ma ette Jane'i tumedapäisena ja Mrs. Benneti natuke vanemana ja tõsisemana aga see käib ka. Noh Elizabeth'i ja Darcyt kujutasin ma liigagi ette. Ja ma just mõtlesin, et Keiral on juba kaks filmi, kus ta kehastab Elizabeth'i. Ma ütlen ausalt, et minu arust on tal nendega üsna hästi läinud, ta võiks jätkata.
Ma lihtsalt nii armastan selliseid romantilisi armastajate teemasid. No, et alguses oleme vaenlased ja vihkame üksteist ja seejärel avastame üksteises jooni, mis meil ka endil on ja lõpuks me armume neisse, tagatipuks oleme me nii sarnased. Just see oligi. Ja see asjadekäik, see lihtsalt...Ma ei oska midagi mõelda, ütelda. Elizabeth'i põikpäine ja otsene iseloom, ta ei pelga vist midagi, kui siis armastust ehk ja siis Darcy, kes näib maailma peale tõsiselt vihane olevat, aga kui ta kohtab naist, kes teda vähegi abielule mõtlema paneb, teeb ta kõike just ainult selle naise pärast. Ja see kuidas nad lõpuks kokku said, päiksetõusul. Teate mis minu jaoks tõeliselt ainus niru koht selles filmis oli? See, et nad totaalselt jätsid lõpus suudlemata.

Nelly Furtado - Glow.

Ma täielikult valetaksin, kui ma ütleksin, et see nädal möödus normaalselt ja suuremate üritusteta minu elus. Esmaspäev ehk kippuski olema tavaline sinine esmaspäev. Kus tõesti ei toimunud midagi suurejoonelist. Kui ainult see, et ma sain totaalselt kindla tõepõhja alla sellele, et Müür mind eelistab. Ei, ma totaalselt ei ole selline tüüpiline nohkar, kes teeb kõike, et õpetajatele meeldida. Ma olen lihtsalt rahulik ja muidugi see, et ma olen ehk ebaharilikult korralik tunnisolija, see totaalselt ei tähenda, et mulle otsaette on kirjutatud "nohkar". Võib-olla ma lihtsalt suudan näida sellisena, et et minu peale saab kindel olla. Who knows. See oli siis kunstiajaloo tund, mil me pidime proovi minema, et korraldada seda aastapäeva värki. Ja Linnus on lihtsalt selline bitš, et mul pole sõnu ka. Lihtsalt kõik on kas tema moodi, või pole üldse midagi. Igastahes lõppes kogu see asi ,et ma pidin ette lugema ja võib-olla jututaja olema, sellega, et ma mängin Elisabeth Luigat, kes on tore vanadaan ja keda kõik austasid. Ma pidin paar lauset paberile saama ja ma oligi valmis temaks kehastuma. Ja laulmine on ka. Ma lihtsalt konkreetselt olin vait ja vahtisin, see kõik koorivärk ja koorilauljate hääled on minu jaoks täielikult kõrgem pilotaaž.

Päev lõppes siis kaheksaste trenniga, mis on vist raudselt üks hullemaid nende nelja seas. Me lihtsalt saagisime enamus maad ja siis ega Ahti ka just palju meile juurde ei andnud. Ausõna, midagi poleks olnud teisit, kui see tüüri koht oleks ka tühi olnud. Sest see oli kindlati üks kehvemaid tüürisolijate stiilinäiteid, mida ma meelde tuletada suudan. Aga vähemalt meie tegime need treeninugkilomeetrid nii ära, et me saime tervelt tagasi ja ilma vigastuste. Mida ei saa muidugi öelda üheksa mehe kohta, kes kohati on nagu plikad ja, kes konkreetselt suutsid paadi katki sõita. Niimoodi tõesti katki, et meie kolmapäevane trenn selletõttu ära pidi jääma. Tore-tore ma ütleks selle peale.

Nelly Furtado - Te Busque. [nüüd olete vast aru saanud, et taustaks mängib mul Nelly Furtado plaat]

Ja teisipäevast hakkas kulgema see lühendatud tundide jada. Ja kui ma praegu mõtlen, siis see, et me saime reaalselt pool üks koolist vabaks ei muutnud mu nädalat vähem väsinuks. Ma ütleks, et asi läks targurpidiselt. Sest praegu meenutan ma rohkem elavat laipa kui energilist inimlast. Kõige rohkem selle kuratliku teisipäeva jooksul ajas mind närvi see, et meie vene keele õpetaja pani meile konkreetselt näkku. Nimelt koosnes ta töö pooleldi millestki muust kui ta ütles, et koosneb ja tegelikult pärast seda tundi ma suht vahutasin vihast. Mind ajavad sellised asjad tegelikult ka vihale. No tõenäoliselt sealt tuleb üks tugev kolm ära.

Muidugi miski mille üle ma olen ääretult õnnelik on see, et ma sain juba teist päeva end füüsiliselt kurnata. Aastapäevale pühendatud pesapalli võistlus - jei. Vähemalt me saime oma võistkonna kokku ja siis lõime parajat taktikat, mis lõppes ikka sellega, et me jooksime nagu peata kanad platsil ringi ja üritasime võimalikult tegijad olla. No asi sai otsa sellega, et me jäime vist kolmandaks ja saime neli lipma limonaadi. Tegelikult mulle tõega meeldib pesapall, selline versioon sellest nagu me seda koolis harrastame. See on tõesti täielikult my cup of tea, ja ma lihtsalt nii kaifin seda, kui ma saan täie rauga seda palli tulistada ja siis joosta. Jah, inimestele on siis maailmas kord erinevad kired ja armastused. Minu omad on vägagi vastuvõetavad ma usun.

Nelly Furtado - All Good Things (come to an end)

Kolmapäev ja nagu ka neljapäev olid samuti lühikesed päevad. Kolmapäeval tundsin ma end nii suviselt kui ma pole enam kaua tundnud. Peale kooli sõitsin koju, kus kõik lihtsalt nii tsill oli. Alustasin oma luuletuse õppimist ja siis liiksusin vaikselt kooli poole. Istusin muru peale maha ja vaatasin kuidas tüdrukud pesapalli mängisid. Seekord käis asja juurde muidugi see, et ma olin välivaatleja ja ma olin seal ainult sellepärast, et Assu mängis ja niikuinii ma midagi tragemat teinud ei oleks. Sain oma elamustetaseme täis ja liikusin koju. Kust ma õigepea, pärast veel natukest luuletuse õppimist, liikusin Sadamateatri poole.

Meie Maailma, by paljud tantjad, paljudest tantsuklubidest. See tõsiasi on endiselt paigas, et pärast tantsulisi asju, on mul tunne, et ma olen terve oma elu maha maganud ja ma pole vallas, mida ma kõige rohkem armastana, mitte midagi saavutan. No jaah, muidugi viie aastaselt ei teadnud ma veel seda, et ma armastan tantsida aga praegu tahaksin ma tõesti laval liikuda, kui ingel või siis baleriin. See oli hea etendus. Mulle meeldis see. Kuna ma ise olen sellistest asjadest osa võtnud, Maido Saare laagrite näol, hakkasin ma paratamatult mõtlema, kuidas see asi sündis. Sündis nii, et tuli midagi head, ja ma ei saa mainimata jätta, et Annika vastu ja tema rühma vastu Las Käia, on mul nüüd teatav respekt.

Õde teeb paha ja lahkub arvutiga, mida tähendab seda, et ma tõenäoliselt jätkan homme.

A SIMPLE child
That lightly draws its breath
And feels its life in every limb
What should it know of death?

Everytime i breath i feel brand new.

Ma mõtlesin tegelikult maksimaalselt blogida täna. Aga kuhu ma selle mõttega nüüd jõudnud olen? Vihastasin end jõhkralt seak ema peale, sest ma mõnikord ma kohe üldse ei taha teda mõista ja tahaks taga lihtsalt hullult pahandada. Sellepärast ma mõni aeg tagasi vastasin igale ta küsimusele väga nähvavalt. Ja seekord ta ei palunudki mul fooni maha võtta, ta sai isegi aru, miks ma närvis olen JA et mul on selleks piisav põhjus.

Eniveis tegin oma kodulugemist, sellepärast saan ma täna alles üksteist magama. Ja ma ei suuda lihtsaltt. No tahan kõigest lihtsalt rääkida aga ma ei jõua seda ilmselt ka homme teha. Toretore.

P.S! Ma pean vähem pabistama asjade pärast, mida enam muuta ei saa.

IT.

Ma enne rääkisin Luisaga ja ta ütles, et tal tuleb vaba tund ja mina ütlesin, et lahe, minul ei tule, tahtsin talle oma tulevase aine - arvutiõpetus- nime inglise keeles öelda ja ma tulin ainult computer´i peale. Silly me, ma ei öelnud talle midagi.

Sain oma töö just valmis. Õrnalt on aega veidike. Istusin üldse Luisaga koos. Ja siis meie arvamused meie klassist suht ühtivad. Ta on tore tüdrk.

Jeah, milleks nii palju mõelda?

Oeh. Ma kirjutasin umbes nädala aega tagasi ja tunne on, et pole enam kuu aega midagi maha saanud. Aga nüüd see kooli/trenni elu hõlbab kõik aja ära, nii et ma väga ei imesta ka. Sest tegelikult mul polegi olnud aega, et lihtsalt niisama olla ja puhata. Sest kui trennid on, siis on nad ikka nii, et kodu näeb alles kell üheksa või peale. Varsti muutub see kurnavaks ka, ma usun.

Tegelikult on uskumatu praegu mõelde, et juba on reede käeulatuses. Aga eks aeg läheb ikka iga aastaga kiiremaks. Lihtsalt hea on ja mul pole praegi otseselt mitte millegi üle kurta ka. Ja siis on hea, kui kõik sujub. Tõenäoliselt praegu sujub ka.

Eile oli kolmas kord kaheksasega. Ja ma usun, et see hämmastus on meil kõigil ühine. Miks hämmastus? Sest kõik tuli eile väga hästi välja. Ma ei saa öelda kui valatult, aga hästi sobib siia kenasti. Vahepeal oligi nii, et ei julgenud hingata ka, sest liiga hästi läks, et see tõsi saaks olla, sest siis pani Signe totaalse konna aga üldiselt, minul on kasvavad lootused ja meis on kenasti potentsiaali ka. Minul on igastahes usku küll. Ja tegelikult kui arvestama jätta see, et mul tuleb cirka keskmiselt kolm villi per/trenn, siis kõik muu on lihtsalt nii mõnusalt meelde tulemas. See, mis tunne oli päikseloogangu ajal sõita, siis kui päike kõige hullemalt silma paistab ja siis kui juba õige pimedaks on minemas. Ja siis see, kuidas meil see paadi vedamine käib, alati nalja ja naeruga ja siis muidugi see tunne, mis pole küll eriti meeldiv, kui sa teed lõike 2000 tempos. Eile oli mul lihtsalt konkreetselt, et "I quit!"

Aga üldiselt. Täna jäi meil kolm tundi ära. Homseks on vaja kirjand kirjutada. Ööh, ma ei kujuta ette, ma teen seda vist pool unes kella üheksa paiku, ometigi tahan ma, et see hea tuleks. Päike paistab ja praegu just oli mul selline maksimaalne suvetunne peal. Lähme linna ka Pässuga varsti. Oh. Praegu oleks koolitükidele konsentreerumine üsnagu nullilähedane.

Ma tahtsin surmkindlalt midagi siia lisada veel aga arvake ära? Mul läks meelest. Aa. Ükspäev põrkasin ma Ardoga ka bussis kokku ja sain viimase aja kõige ebameeldivamat informatsiooni üldse. Igastahes lühidalt kokuvõttes on ta puberteedist-tüdrukutega idioot, kes tantsimisest loobudes jätab mind ilma paariliseta. Ja seetõttu kannatan ma mingi massive meeleheite all. Ma lasin juba Matsilt ka küsida oma klassis ja eks näis. Midagi peab saama.

I´m shy now.

Ma panin praegu ühe hiidvana plaadi sisse. 1997. aasta Savage Garden. Gosh. See on ja jääb parimaks plaadiks mu elus. Muidugi saan ma seda alati Taneliga võrrelda, aga minu jaoks on see täpselt selline väärt muusika, mis tegelikult polegi ainult muusika ja vaid midagi muud ka. Vot õige muusika juures sa seda tunned. Ja kui ma seda plaati kuulan, tunnen ma end hästi. Minu hästi-tundmise kena plaat.

Tegelikult hakkasin ma praegu suht lambist pihta. Mul pole praegu suht mittemillegi tuju. Ma ei teagi miks. Sest umbes viis tundi tagasi särasin ma nagu täispuhutud õhupall aga nüüd lihtsalt ei jõuaks. Jõuaks aga vist lihtsalt pole tuju.

Märksõnadeks on kindlasti koolkoolkool. Ja siis veel natukene kooli ja, et midagi lahtiseks ei jääks, siis veel kool kah. Tooma ütles mulle täna Eimanis, et nii raske on kooliga harjuda. Ja mina ütlesin talle, et jah aga eelmine aasta oli raskem. Kusjuures ma imestan ise ka, kuidas ma selle kõige juures nii rahulikuks olen suutnud jääda. Lihtsalt mul on alati end nii raske millegi lainele saada, kui ma pole sellega kaua aega tegelenud. Kui me eelmine kevad Tallinnas käisime, siis tundsin ma end täpselt nagu oleks ma kuhugi võõrasse paika sattunud. Praegu mul sellist tunnet pole. Ausalt öeldes on mul täpselt selline tunne, et ma olen juba nädalaid seda teinud, mida ma teen. See vist on hea? Ikka on. Eks?

Esmaspäeva algas tavapäraselt keemiaga, kus sai kohe nalja ka, kui M end tutvustama hakkas aga Vene ütles, et jumal sind ma ju tean. Ja üldiselt mulle meeldis. Ma peam tõdema, et kuigi mulle pole keemia kunagi südamelähedane olnud ja ma tänan jumalat, et ma saan järgmine aasta selle hausiga igavesti hüvasti jätta, pean ma ikkagi tunnistama, et mingil määral mulle täitsa meeldib seal tunnis istuda ja konspekti teha. Ahjaa, ma istun nüüd viimases pingis, aga ma pean tõdema, et seal läheb iga tunniga järjest paremaks. Pealegi on mu nagu mingi miljoni vaade kah.

Veel üks asi, mis mind häirib on see, et mu vabad tunnid on nii kuradi ebameeldivatel aegadel. Kui ma sain eelmine aasta vähemalt kahel päeval rahulikult kuuenda tunni ajal süüa ja lihtsalt ajusid puhata, siis nüüd pean ma elueest kuhugi toidujörjekorda tormama, et süüa saada, sest jumala eest, mu vabad tunnid on neljas ja teine tund.

Aga üldiselt mulle meeldib. Palju uusi nägusid on ka. Kuigi tegelikult on meil suht palju rahvast on ikkagi nii selgelt uusi ära tunda

. Mata tunnis tekkis mul konkreetselt selline tunne, et ma olen nädala aega seal juba istunud. Ma tegin umbes nädala aja pingutuse vöhemalt, mul hakkasid lausa ajud valutama sellest. Ja siis Aavasalu on see tore mutt ka, kes meile reedel tunnika teeb eelmise aasta matrejali peale. Kas ma näen selline välja, et ma hakkan konkreetselt viiele pretendeerima? No tõenäoliselt mitte siis.

Ja kekas sain ma jällegi sellest aru, miks ma eelmine aasta nii suve igatsesin. Okei tegelikult olen ma isekas ka, sest mul pole õigust kohut mõista, sest kõik inimesed on sellised nagu nad on ja neil on oma iseloom, mis muidugi kõik on äärmiselt tore, aga kui 11-da klassi tüdruk peab käituma PIDEVALT nii nagu ta oleks vahetusõpilane lasteaiast, siis tõesti, tekib mul tunne ja tahtmine kuul pähe kihutada.

Kuna ma tahan eelkõige koolinalju säilitada, siis üks neist oli kindlasti Toompere tunnis. Nimelt on meil uus ajaloo õpetaja, kelle nimi on Alo Savi ja kes on 25 aastane ja kes on abielus ilma lasteta. Ja kui Toompere meilt (tüdrukutelt eelkõige) küsis, mida me tast arvasime ja kui me vastasime, et ta on abielus, pidi Tompa peaaegu püksi tegema, sest ta arvas, et see oli hullult naljkas, et Alo meile ütles, et ta abielus on aga meie arvasime, et oli hullult naljkas, kui Tompa seal ees naerust kõveras oli ja nutma hakkas.

Eile sai ka esimene koolielamus saada. Tegelikult see pol mingi koolielamus aga siiski. Käisime Tartu Vaime mängimas raekojaplatsil. Meil olid valged kaltsud selgas ja nägu jahune ja siis me lihtsalt tsillisime seal ringi ja nägime välja nagu friigid. Ja millegi pärast ei olnud mul üldse mingit paha tunnet, ausalt öeldes ma lausa nautisin seda. Gosh, kuidas ma Tartut armastan, sest siin on sellised asjad võimalikud. Igaljuhul oli see äärmiselt huvitav kogemus ja selles võib ainult Annit tänada.

Ja seejärel oli meie esimene kaheksase trenn, millest ma kirjutan pärast järgmist kaheksase trenni. Käsi väsib ära.

Lillekesed.

Minu esimene arvuti tund. Jaiks.

I like you.

Ma vaatasin jälle seda I like you-d. See on lihtsalt selline hitt minu jaoks, et nii vist jääbki.

Tegelikult ma ei tea, kust kohast ma peaks alustama. Kas sellest, et täna juba laupäev ja homme pühapäev ja seega siis esmaspäev ja koool või sellest, mis nüüd tehtud ja toimunud on.

Kas see oli äkki esmaspäev, kui Assu mulle hommikul helistas ja natukese aja pärast minu juurde tuli. Tegelikult sai ta ülihea ülevaate minu arvutis toimuvast ja muidugi sellest, mis mu südames toimus/toimub. Hea oli sellest nõnda rääkida. Ja millegi pärast, kui ma olen midagi Assu ja Hannaga jaganud on kerge olla. See ikkagi peab paika - jagatud mure on pool muret vm. Aga väga kaua ta siin ei püsinud, kuid me leppisime kokku, et kolmapäeval lähem Crashi vaatama, mie me ka tegime.

Kui väljas arvestada seda, et väljas sadas, väljas oli tuul ja mitte just kõige kuumem suveõhtu ning ma kannatasin põike käes, saan ma öelda, et see mis sellest filmist pidi kohale jõudma see ka jõudis. Tegelikult sellest pole mingi raskus aru saada, selle idee on sinna ekraanile peaaegu ülisuurelt ette kirjutatud. Rassism. See kuidas sellesse suhtutakse, kuidas seda kardetakse ja mida selle vimma nimel tehakse ja millega hakkama saadakse. Minule, kes ma olen terve elu olnud MITTErassist, mõjus see film väga. Kuigi ma usun, et isegi kui sellega taheti näidata, seda kui vale see kõik on, ei jõua see ikka kõikide peadesse aga siiski oli see film päris kindlasti parima filmi Oscarit väärt.

Tegelikult peaksin ma ka eilsest pajatama. Kui ma kell 7.55 silmad lahti tegin oli mul taaskord see tahtmine telefon aknast välja visata. Ja see on ju veel vähe, sest oh seda rõõmu, kui esmaspäeval saab tervelt 6.55 üles tõusta. Johhaidii, tegelikult esimest nädalat ma lausa ootan. Esmaspäeva ootan.

Igastahes kui ma olin avastanud, et Kristile kuulus mu kuupilet kõndisin ma kooli juurde ja tee peal mõtlesin omaette, et mida ma küll eelmien aasta tundsin. Eile oli mul selline tunne, et ma ei kartnud vaid tahtsin juba minna. Ma olen juba vanaolija ja ma ei põdenud millegi pärast. Ma tean, ma tundsin end lihtsalt suurena, mis, vaadakem faktidele näkku, ka tõsi on. Mis tunne mul siis järgmine aasta veel on.

Aktus kestis küll kauem ja mu jalad olid sinna kingadesse juba suremas, saime me sellest ikkagi kenasti üle ja vaatasime kõik ära. Seejärel läksime klassi ja minu pilk oli naelutatud ainult ühele inimesele. Oh, see aasta tuleb selline lust ja lillepidu. Kes teab see teab. Ly-d nägin ja Krissut nägin. Armastus noh.

Ja nüüd muretsesin ma endale vist eluparimad vihikud ja kaustikud. Mida ma nüüd vist lähen usinalt vaatama ja korrastama ja valmis sättima.

Ja Kaspariga rääkisin ka.