Far away for far too long.

Ma ei suuda uskuda ka mis praegu juhtus. Pigem on mul seda raske uskuda, et see nii vara juhtus. Ma isegi ei tea, mille õhutusel see plõks käis aga põhiline on see, et see käis ja ma ei suuda naeratust enda näolt rebida. Ehk peangi selle hetke jäädvustama, sest hetkel tundub kõik nii roosiline.

Võib-olla aitas sellele ma ei tea kuidas kaasa uudis, et Kaspar Tartu tuleb. Ma isegi ei tea, miks see mulle nii mõjus, aga mõjus ja ma jään talle vist elulõpuni tänulikuks, et ta niimoodi teeb. See on lihtsalt puhas rõõm selle üles, et ehk sa näed nüüd ka seda sõpra tihedamini, kes pidevalt nii kaugel on.

Ja siis on mul see tunne – ootustunne. No mingil määral tekib see alati enne sügist aga jah, ta tekkis. Praegu on mul lihtsalt tohutu tahtmine edasi pürgida ja see aasta endale toredaks ja meeldivaks teha. Just seda ma praegu mõtlengi.

Ja isegi T-le mõtlemine ei vii mu suunurki 90 kraadi allapoole. Ka sellest sain ma aru – kui see on tema viis käituda, siis las käitub. Kas mina peakski ta järgi nutma? Ei, ma arvan et ei pea ja ei kavatsegi. Ma oleks heameelega tahtnud temaga midagigi säilitada aga kui tema otsustas teisiti käituda, siis ei takista ma teda. Kui ta otsustas minuga mitte rääkida, suhelda, siis olgu. Ma arvan, et praegu on see koht, kus ma pean ütlema – ise teab millest ilma jääb. Kuigi ma ei saa eitada, et see mulle õige natukene valus on!

Armastan sind maailm. Ka päike paistab silma. Elagu elu!

Sõnad on mõtted ja ilma nendeta ei saa.

Bubba Sparxxx - Deliverance. Ainuke laul praegu, mis paneb mind enamvähem normaalselt mõtlema. Kuidas sa ikka sassis-peaga seda kirjutama hakkad, mida ma tahan. Enne kui ma selle lehekülje lahti tegin, mõtlesin, et ma kirjutan elupika jutu, sellest kõigest mis rääkimist ja mainimist väärt. Aga kui ma praegu selle peale mõtlema hakkan, siis vaevalt siin midagi grandioosset tuleb.

Minu viimased tunnid õnnemail möödusid täpselt nii nagu ma neist unistanud olen/olin. Omas peas muidugi ja vaid vähesed teavad seda, mida ma tegelikult kavatsesin, kuid milleni ma ei jõudnud. Ja kui praegu selle üle mõelda, siis oleks ehk pidanud kõik plaanitult tegema aga kes siis seda ei teaks, et oleks on sama mis poleks.

Kui ma oma merega hüvasti jätsin, tundsin ma end tegelikult nii nagu oleks ma maailma lõppu sattunud. Päike sillerdas jälle taevas ja see oli üks igavesti ilus päev. Mina ja meri, kahekesi. Tegelikult oli sealt kuidagi halb ära minna. Mereäärne ase oli täpselt nagu teine kodu mulle. Ometigi saan ma sinna ju alati tagasi minna. Igastahes kui ma ükspäev varem olin sinna T-ga koos sattunud, siis andis meri endast küll kurja märku. Ja ma isegi kaotasin T laine taha ära. Milline õnn, kui ta sealt jälle välja tuli. See oli üks omapärane-meeldiv aeg, mis vist ka meeles on.

Mingi äkiline kuumahoog tabas mind praegu. Gosh, oli nüüd aeg, millal tulla. Tegelikult külastavad mind aegajalt ikka. Kuum on ju. Ma närin küpsist praegu. Mul on mingisugune kirg kerkinud Selga kookoseküpsiste vastu. Aga maitsevad hästi ju.

Külastasin Mannut ja Luarat, kes passisid Mannu töö juures ja lobisesid ja arutlesid oma ehk ühise tuleviku kohta, mis neil Kunstiakadeemias olema saab. Ka Orissaares leiab inimesi, kellel on ambitsioone ja kes neid ka järjepidevalt ellu tahavad viia. Kutsusin nad enda juurde õhtul. Mul oli selle õhtu kohta väga imelik tunne. Ma ei teadnud mis on tulemas ja võib-olla see selle tunde nii veidraks tegi - ma ei teadnud ju, mis juhtuma hakkab. Lasin asjadel olla.

Istusin arvuti taga ja olin äärmiselt pissed off nende inimeste peale, kelle peale ei tahaks aga kes samas seda nii ära on teeninud. Nimelt ei võtnud ei Iku ega Mario oma kuradi telefoni vastu. Ma aimasin ainult ähmaselt ( või siis mitte ähmaselt ja harukordselt valesti kah), et nad tegelevad kiviga. Minu hämmastaus oli lausa suur, kui Iku lõpuks (!) oma telefonile vastas ja ütles, et ta mängis jalgpalli ja nüüd kaunterit. Ja kui kogu see kõne algas naljaga ja naeruga, siis lõppes see täpselt nii, et ma ütlesin siiralt ja nutuselt, et ma ei jõua neid enam oodata. Ja see mind ehk kõige rohkem tol hetkel marru ajaski, et nad paistsid arvavat, et ma ootan igavesti ja alati nende järel aga nii see pole ja ehk ongi hea, et see nüüd möödas on.

Siis kui õele olid saabunud tundmatu arv hulk inimesi, keda ma kõiki nägin esimest korda elu, helistas mulle Mannu ja ütles, et ma Alevi läheks. Asi lõppes sellega, et pärast lühidast veenmist astusin ma sisse Karja poodi ja väljusin seal kõige sellega, millest karsklased eemale hoiavad. see oli minu jaoks ime aga ju ma siis näen väljas nagu 25 aastane (!), mida ma Laura onu sõnade kohaselt ka näen.

Läksime minu juurde ja õhtu algas meeldivalt. Kui mitte arvestada seda, et ma vist kohutavalt pingutasin üle ja lõpetasin sellega, et kui Mario meile tuli, ma talle katkematult midagi seletasin ja seejärel me linnumäele kõmpisime ja endiselt seletasin. Ja kui nüüd aus olla, siis selle kõige pärast ma end ka vihkan aga enam pole ju absoluutselt midagi, mida teha. Kui Kristi mulle mingi hetk helistas ja ütles, et ma Paabu oma majast eemale hoiaks, ei jõudnudki mulle kohale, et see saab olema see hetk, mil ma saan vaid viimase pilgu oma kullakestele heita. Ja see, et ma neid kõvastikõvasti kaisutasin öeldes, kui kallid nad on ja lisades põsemusi tegid vist minu õhtu pooleldi. Ma loodan, et mingigi osa sellest, jõudis nende kivitäis peadesse.

Edasi liikusime juba Eleni ja õega Luciferi poole. Ja ka siis ei teadnud ma enam mida oodata või millest mõelda. Seega marssisin ma lihtsalt sisse ja tantsima. Juues ära oma elu esimese kuid meeldivalt hea Hot Shoti, hakkas mul juba kõige suhtes hea. Ja ei kulunudki palju aega, kui T ka minu juurde tuli ja me mingil moel rääkida saime. Kuigi meie kahekõne läks sujuvalt üksteisele kõrva karjudes oli see ikkagi midagi, eks.

Ja kuigi see pidu lõppes minu jaoks liigagi kiirelt ja järsku ei suuda ma siiski ka seda pisukest unustada, mis min päeva täielikult tegi. Lihtsalt see, kui sa saada oma käekese panna ja hoida soojas käes ning tunda end turvaliselt ja hästi just selle inimese kaisus, kelle omas sa tahad. Sosistada talle kõrva just neid sõnu, mis su peast läbi käivad ja tunda oma huuli just nendel huultel, mis viivad sind valguskiirusel pilvede peale. Ja vähemalt olen ma selle kirja saanud paremini, kui lootsin ja lihtsalt, et see mul iialgi ei ununeks. Sest sellised asjad ei unune. Tahtku nad siis või mitte.

Edasine möödus juba liiga kiirelt ja omamoodi ebameeldivalt. Pakkisin oma asjad ära ja asusin teele, mis viis mind nende miljonsajatuhande kilomeetri taha, mis nüüd lahutab mind sellest, mis on siin ja sellest, mis on minu õnnemail.

Mõned asjad siin elus on paratamtud ja ma hakkan sellest üha rohkem aru saama. Siiski on patt lahutada inimesi nendest, keda vajatakse. Aga ka see on midagi, mis vajab harjumist, sest asja juures on kõige hullme see - lihtsalt peab unustama, sest teisiti enam ei ole.

You're so wonderful.

Tänase hommiku võib raudkindlalt minu elu kõige jubedamade hommikute toppi kirjutada. Sest see on nii damn kohutav. Ja teate mis on asja juures veel kõige võluvam, see on mu teine selline hommik järjest!

Kõik algas sellest, kui Kristi suutis mingi imenipiga kolakad kõrvklapid maha lükata lauapealt ja siis minu the best uni kadus silmapilkselt. Tegelikult ma nägin lihtsalt head und. Edasi hakkas juba looma küll, sõime õega all, tema tegi süüa ja mina lugesin mis see nädal seebikates juhtub, selline tüüpiline mõnus hommiku ju.

Jack Johnson - Upside Down.

Ja tegelikult oli mul juba silmi avades selline kindel tunne, et täna hakkab sajama. Ja nüüd, mil ma olen taaskord erilises armastuslauludesse - kiindunud tujus hakkab veel vihma ka ladinal tulema ja mina istun siin pimedas toas, närin oma küpsist, mis pole üldse hea ja mõtlen jälle sellele, kuidas miski ikka ja jälle viltu on.

Tegelikult väga viltu polegi. Näiteks eile Mario ütles, et ta läheb alles teisipäeva hommikul ära ja siis me läksime välja. Iku + Kilps. Ja siis me kõndisime alevis ja rääkisime üleeilsest õhtust ja me lõpetasime ehhal, kui ma olin parajas koguses miinivälju läbinud ja mu jalad olid külmad ja märjad ja ma hakkasin rahulikus tempos külmetada. Siis mingil hetkel Kilps ja Iku nägin midgi taevas ja siis algaski see, et nad olid surmkindlad et see oli Ufo ja siis nad hakkasid kõiksugu eriti huvitavaid asju välja mõtlema ja kui Pille rääkis sellest, kuidas tema vanaema olid Ufod katsunud, siis oli natukene naeru. Ja nad suutsid mind nii ära hirmutada oma vaimude juttudega, et Iku lihtsalt saatis mind ühe ajal koju.

Aga ma hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kuidas ma neid enam ei pruugi näha. Noh ma kogu südamest armastan neid aga väljavaated järgmisele suvele on üsnagi nutused. Esiteks nad mõlemad lõpetavad kooli ära ja see mis edasi saab, seda ei tea. Aga sinnamaani armastan ma neid kaugelt ja lähedalt nii kaua kui saan ja ootan pikkisilmi järgmist suve!

Lee Ryan - Turn Your Car Around

Ja nüüd ma istun siin jälle. Ja mul on selline üsnagi vastik tühi tunne sees. Ma hakkan tõenäoliselt lugema. Ma tegin algust "Tõde ja Õigus" esimene osaga ja siiamaani see mulle meeldib. Eks näis, mis edasi saab!

Polaroid - So Damn Beautiful

What do you think of me?
Are you quite proud of this make-believe?
Curtain that hangs around everything
You can admire in that girl.
You will see me rise again
You will feel me fly again
You're so wonderful
I will be there by your side.

Ja just sellepärast ma Seda ei tahagi. Sest See teeb haiget, See torgib su südant, See on koguaeg su kannul, kuhu sa ka ei astuks. Ja kui sa Teda vaatad ja näed ja mõtled, mida kõike sa Temas näed ja mida kõike sa annaksid, et Temaga koos olla, kuid nii see lihtsalt ei lähe. See tunne, kui sul on kõik olemas ja äkilise põntsuga saad aru, et sul pole mitte midagi, See tunne, kui su lootused on laes ja need purunevad ühe murdosa sekundiga. See tunne, kui sa tahad kedagi, keda sa ei saa. Ja kõige hullem Selle juures on see, et justnagu oleks nii olnud, et me mõlemad seda tahame, sest need pilgud polnud ju tavalised ja esmakordne Tema lähedus, et ma tundsin Tema jalgu enda omade vastas, ma tundsin õlga enda vastas ja Tema naeratust enda kohal. Mida kõike annaksin, et Seda veel tunda ja kogeda. Sest just Seda tõmmet pole ma iilagi tundnud.

Kui ma eile oma pea padjale panin ja peaaegu silmapilkselt uinusin, tundsin ma valu. Mul jäi siiski aega mõtlemiseks ja ma mõtlesin, et milleks kurat on maailma armumist vaja. Miks ei võiks see minu jaoks tulla nii lihtsalt, et armun ja minusse armutakse ja asi vask. Aga nii pole, ja mul on sellest kõrini ka.

Mainin eilselt õhtust ainult seda, kuidas ma lõpetasin Luciferis tusase olemisega, ma ei viitsinud tantsida, ma ei viitsinud oma silmi lahti hoida ja kõige rohkem ei tahtnud ma vaadata Talle silma ja miks see oli nii, et kui mina seda tegin, tegi seda ka Tema. See kuidas ta tuli minu juurde, kui ma ootasin Luciferi ees ja otsutasin ka minna sisse või mitte ja kuida sta rääkis ja kuratlik lähedus ja see naeratus. Ja kui ka pärast pidu saabus ta kohe minu juurde. Kas tal oli nii raske tulla lihtsalt minu juurde ka sees. See on nii segadusse ajav, et ma parem lõpetan.

You're so damn beautiful.

Kaua võib?

Mu praegune absoluutne lemmiklaul on Sõjaplaan Viimisist, seetõttu panin ma selle just ripiidi peale ka. Ilmselt jah, ma olen selle maaniaga hiljaks jäänud, kuigi ma seda ise ei arva. Ma mäletan hästi, kui me seda lõputantsu 40-80 korda läbi tegime ja meestel juba kopa ette viskas ja meie naised, koguaeg kablutasime lava taha ja tagasi lavale. Ja siis ma koguaeg mõtlesin, et ärge palun pange seda laulu kinni. Sest see on lihtsalt nii hea! Eriti see, kuidas Rait ja Margus seal laulavad. Jumalik.

Mind tabas hommikul mingi ähmane ja müstiline õnnetunne, mis iga tunniga vist järjest kasvab. Võib-olla on selle põhjus päike, mis jälle mind pimestas, kui ma silmad avasin. Gosh, ma armastan neid hommikuid, kuid päike sul magada ei lase. Ja siis ma mõtlesin sellele, kuidas me täna perekeskis grillima hakkame. Ja see on lihtsalt nii suvele omane. Oma perega, oma ilusas aias ja lihtsalt, muusika käib ja need lõhnad ja kõik, see on alati nii idülliline. Eriti veel nüüd, mil ma pole seda terve suve teinud ja see on esimene kord ja ma ootan seda nii kahtlaselt palju. Papsu läheb homme ära ka ja nii tulebki täna eriti mõnus õhtu, vahvleid teeme ka. Ausõna selline väiksed asjad, mida ma saan oma õe ja perega teha, teevad mõnikord täiesti su päeva.

Tegelikult on minusse viimastel päevadel see vastik tühjusepisikk jälle tulnud. Enim sellepärast, et ma ei tea, kui raske see nädal pärast Saaremaad on, sest nii raske on mõelda, et ma ei saa enam aasta aega rääkida Mario ega Iku ega Kikuga. Lihtsalt, nad on nii südamelähedal.

Aga üldiselt aega on veel. Ma pole ära otsustanud, millal ma ära lähen üldse. Sellepärast teen ma juba laupäeval igaksjuhuks lõpugrilli v õi midagi taolist. Kuigi samas võiks ma veel nädala aega siin olla. Lihtsalt, mis mu õde ükspäev ütles pani mind ka mõtlema. Talt küsiti, et millal ta ära läheb ja sis ta lihtsalt vastas, et päris hilja, niikuinii elan aasta aega kodus, milleks siit siis nii vara ära minna. Või noh, midagi sellist. Point oli selles, et ta kavatseb veel nädala aega siin olla, sest niikuinii saab ainult suvel siin olla, milleks siis siit minema rutata?

Elame ja näeme.

Sügiselõhnad täidavad mu maailma.

Kuna praegu ei ole selline unistuste suvehommiku/päev, mil võiks kõik tegemised unustada, rätiku kotti visata, ratta selga hüpata ja mere äärde lebotama kablutada, siis ma parem kirjutan, sest tegelikult on seis suht täpselt vastupidine.

Väljas on kõle, väljas on jahe, väljas on zero-päikest, väljas on tuuul ja paari sõnaga on väljas täpselt selline ilm, mida me absoluutselt ei taha. Siiski üritan ma oma optimismi säilitada ja jään lootma, et tulevikunädal on vähekegi erksam.

Midagi nagu oleks toimunud ja samas pole ka. Esimese nädala tippsündmus oli tõenäoliselt Laura sünnipäev. Selles kujunes üsnagi huvitav õhtu, mida ma ei oskagi sõnadega kirjeldada aga selles oli midagi veidrat. Sellest ma siis nüüd pajatangi.

Läksime viie ajal sinna. Martin oli ka päeval kohale sõitnud ja ma käisin tal bussis vastus ja siis ta tuli meiega mere äärde. Igastahes me istusime niisama Laura aias ja rääkisime, mina häkkisin Allani mp3-pleieriga a tutvusin Matsi muusikamaitsega. Mitte et ma niikuinii ei teaks, milline see on. Siis ühel hetkel me istusime Lauraga lihtsalt ühe istumiseks mõeldud laua pooleks ja ma hakkan ise ka vaikselt mõtlema, mis mu kehaga toimub.

Igastahes hakkas inimesi kuue ajal sisse voolama ja minu suurekssuureks kergenduseks tulid ka Iku ja Mario ja Pukk. See kergitas raskuse mu südamelt. Ja ka teised & co. tulid kohale. Ja siis hakkakski üleüldine võtmine, millest ma küll eriliselt osa ei võtnud. Pigem nagu oma lemmikutega aias istudes ja naerdes. Ja siis ühel hetkel istusin ma Marioga vastamisi ja ma otsutasin temaga lihtsalt rääkida. Ja kui ma selllele praegu mõtlen, siis ma ei tea, miks ma osasid asju ütlesin aga nii see läks. Ma sain talle vähemalt hingelt kõik ära rääkida, sest sa lihtsalt saad seda Marioga teha ja Mario sai sellest ise ka aru. Sellest mida ma tundsin tol hetkel ja eelmisel õhtul ja ta isegi rääkis, et temagi tundis end halvasti selle pärast aga ta ei teadnud mida teha. Ja kuigi ma olin seda kõike plaaninud nii, et ma karjun talle selle näkku ja vaatan hullult kurjalt, sest see mõjub talle koguaeg, ei suutnud ma karjuda. Ometigi vaatasin ma teda alguses tapva pilguga, mis vist minu õnneks ajas talle küll hirmu nahka.

Ja üldiselt Marioga mul see õhtu mööduski. Sest ma lihtsalt ei viitsinud seal eriti häkkima hakata. Ja tegelt nii oli ka tore, kuni selle hetkeni, mis poiss nimega Martin, kuskilt ma-ei-tea-kust-kohast välja kargas ja minuga rääkima hakkas, kui Mario oli just oma pusa mulle andnud, et ma surnuks ei külmuks. Ja lihtsalt see kõik mis ta mult küsis ja mida ta rääkida oli nii vastikut tunnet tekitav. Asi ei olnud absoluutselt sellles, et ta oleks mulle halvasti öelnud või ta oleks üldse midagi halvasti kellestki rääkinud aga ikkagi see tekitas minust hullupööra uudishimu. Ja lihtsalt täiesti tahtmatult hakkasin ma mõtlema neid mõtteid, mida ma ei tohiks aboluutselt mõelda ja kui me Marioga seal aias pärast kahekesi istusime ja niisama omavahel mõmisesime, siis oli see kindlasti niii kirjeldamatult mõnus. Ja ma üldse ei imestaks, kui enamus inimesi, meid valesti mõistsid, kuigi teadku nad kohe, et nii need asjad ikka pole.

Ja magama sain ma kaheajal, kui ma olin Lauraga suts rääkinud teemal, mida ma küll ei lootnud enam puudtada aga mis oli suht vältimatu. Ja magada ma otseloomulikult hästi ei saanud aga see selleks. Hommik oli meil tore. Istusime köögis/elutoas ja lihtsalt vahtisime. Mina olin vist ainuke rõõmurull, kes seal keset tuba säras ja mis vist tegelikult Pukki suht häiris, sest ta ütles, et ma ei naeraks nii palju, ja ma peaks tõsine olema. Häh, mai äss, mul oli üks ilusamaid hommikuid üldse.

Ilma meesteta maailm on viimane mood.

Ma ei teagi millega alustada tegelikult. Kõik on sees nii sassis ja samas on mul selline tunne, et mitte miski pole elus nii hea ja korras tundunud. Kes nüüd ütleb, kuidas asi tegelikult on?

Nädala Viimsis möödus kui tuulispask, ometigi jääb ka see kord seisma ja mõned mälestused ün üsnagi erksad. Kui me Tallinnast Viimsisse olin end upitanud olin ma ääretult õnnelik, et ma elus veel olen, sest mul oli koguaeg selline tunne, et mu ajud hüppavad peast välja kohe. Saime kena klassi ja seadsime ka end kenasti sisse. Sain eliit koha Matsi kõrval, kuid õnneks pääsesin ma sellllest, et ta mulle näkku norskaks või midagi.

Tegelikult ei ole mul üldse tuju sellest rääkida. Võib-olla sellepärast, et see on mul veel nii heledalt meeles ja ma tahakski et see ainult mul meeles oleks. Millegi pärst on mul tunne, et kui ma selle kõige kirja panen, siis on justkui pool sellest ära revitud. Mulle meeldivad mälestused. Ja see on kindlasti on väärt meeldejätmist.

Tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et lugege Assu blogi. Näed nüüd, sellest mis sa ütlesid polnud miskit kasu, sest ma ei kavatsegi sellest kirjutada.

Sain ka kenasti Saareke kohale. Kuigi mind oli vaevalt kottide alt paista, jõudsin ma kenasti bussijaama ja sealt praamile ja sealt Orissaarde ja mind valdas selline kohutav õnn, et ma ei oskand midagi tunda.

Ometigi on mul hinges praegu nii valus. Ja seda kõike ei kellegi mu kui mu enda venna pärast, kes ausõna on täielik sitapea. Ma pean seda välja ütlema, sest see ajab mind närvi, kuida sta käitub ja kuidas ta räägib ja kuidas ta on ja kõik. Ja ma ei tahaks teda üldse näha aga kahjuks tuleb ta homme siia. Eks näis.

Lihtsalt, et Liisbet on nii armas tüdruk, üks armsamaid kes on olemas ja Mats ei sa aise ka tegelikult aru, kui vedanud tal on aga samas pole ta totaalselt Liisbeti väärt kah.

Kalapea helistas mulle kell kolm öösel. Ja mina veel lootsin, et see on keegi põnev. Mitte. Ja ma ei võitnud sellest muud midagi kui tund aega üleval passimist, sest ta röövis mult magusa une. Fakk.

Ma suudan asju praegu vaid väga lühidalt kirja panna. Aga seegi asi. Ma nägin just T-d ja see kuidas ma olen juba kaks päeva lootnud teda näha, kadus ühe hetekga. Ma ei suutnud enam korralikult hingata, ei suutnud Mannu jutule tähelepanu pöörata vaid lihtsalt hõljusin. Sellist asja põhjustab mõnede inimeste kohal olek. Oh jah. Ja Uku võiks ka juba siia tulla. Sest lihtsalt nii on.