Ilmateade lubab pilvist ilma.

No jah, enam pilvisemaks annab minna küll. Tähendab, kui vihma tuleb on alati pilved. Täna oligi kuidagi veider tõusta. Ammu pole hommikul pilvi näinud, ainult päikest ja külma ilma. Aa, eile juhtus veel nii ka, et vahepeal valget näha. Läbi õhu igasse kaarde lendlemas - oli vist jah lumi. Ja esimene asi mis ma täheldasin oli see, et kõik mu msn panid seda tähele, sest kõikide nimede taha ilmus vähemalt korra sõna "lumi". Mis värk selle lumega on siis?

Ma mõtlesin juba ükspäev kooli jalutades, et ma pole ammu enam siia kirjutanud. Ma ei teagi miks. Aega pole olnud, või on olnud liiga palju, et seda kirjutamise peale kulutada. Ma nimelt ei kirjutanud raiskama, sest ma ei raiska kunagi aega kirjutamise peale. Siis ma kulutan aega. Eniveis, kuna on selline märg, hall tüüpiline sügise hommik, ma pesin oma juuksed ära, pole jõudnud veel midagi süüa ka, ja Mariellile peab kaardi ka tegema ja kingima häkkima. A pole mulle lihtsalt suvatsenud teada anda, mis kellaks me lähme. Võib-olla kui tal meelde tuleb, siis ma loodan, et ta teeb seda.

Vaheaega on üsna vaheajaliselt alanud. Laupäeval sõitsime Võrru, kus toimus meie mini tantsulaager Siisikese rühmaga. Üldiselt ma sellest ülipikalt ei räägi aga natukene ikka. Jõudsime sinna ja kõndisime vastutulijate puudusel, omapäi koolini ja pakkisime asja lahti. Varsti tulid ja võrukad ja trenn algas. Tantsismine alguses Jaani Räppi. Kuna mul endiselt poissi polnud ja Miq pani pähe, siis tantsin ma ma-ei-tea-enidiselt-su-nime-Treffneri-õpilasega. See tants oli lahe. Okei see on 7-8-date klasside tants aga see rüpikoht on lihtsalt nii hea, et ma olen endiselt poiste osast sillast.

Siis tegime nummerpolkat, ja kuna ka Makul polnud paarilist, siis sain ma selle temaga koos ära õppida. Teate see on nagu parim asi, mis üksiku naistantsijaha juhtuda võib! Sest mul on lihtsalt nii maksimaalne respekt Maku vastu ja ma võikski jääda vaatama, kuidas ta tantsib! Seda ei suuda paljud! Igastahes saime ka Nummerpolkaga ühele poole, kui ka Sven ja Kristi õhtul tulid ja Sveni natukeseks ära röövisin. Ja siis tegime Jälgi, mis on minu isiklikult lemmiktants, kuigi Nummerpolkal pole absoluutselt mitte midagi viga!

Igastahes õhtul toimus poistele tantsude õpetamine by Maku. M arvan, et meile isiklikult oli sellest trennist rohkem kui kasu. See oli just see, mida me vajasime. Pühapäeval lõpetasime Jäljed ja tegime Soovide Valssi. Ja nii jäigi. Kuigi öösel oli väike polaaröö, ja ma imestan et ma selle üldse üle elasin, käib iga asja juurde väikseid miinuseid, aga sellest me enam ei rääägi! Mina olen rahul.

Ja siis lõpetasin ma oma Prison Breaki hooaja. Ma olen umbes igapäev nädala aega seda vaadanud ja nii kahtlane on, et praegu pole vaadata, kuigi Rolts pidi mulle need osad suht ära niheverdama tänaseks või nii. Kui ma sellest rääkima hakkan, siis ma jäängi rääkima. Ma veetsin eile vähemalt tunni nende kodukalt. Ma olen lihtsalt nii sillas kogu sellest asjast. See on väärt asi. Ma ütlen väärt asi. Ahjaa, Wntworth on ka üsnagi väärt! (naer)

Rääkisin Kaspariga ka eile. Ta jõudis nii kaugele, et ta kutsus mind külla aga kuna me lähme Marieli juurde, siis jääb ära. Üldiselt jah. Nii ongi.

Alustasin Copperfieldi ka, siiamaani see meeldib mulle väga!

Jäljed.

Teen oma õppimisele väike vahe sisse. Mitte, et see arvutis olemine mind natukenegi lõõgastaks aga vähemalt ei upu ma geograafia õpikusse. Pea hakkab ka vaikselt valutama. Tegelikult on ta seda juba peaaegu teinud mingi viis tundi, alates sellest kui Vormel jälle 10 minutit tunni alguses sisustas meie peale järjepidavalt karjudes. Siiski peaksin ma ütlema halleluuja tema häälepaeltele.

Tegelikult ei peakski end palju piinama. Juuksed vaja veel pesta ja siis õppida ja siis magama. Oh, kuidas ma ootan vaheaega. Sest praegu ma lihtsalt üldse ei tahaks seda pinget.

Igastahes jooksma ma täna ei jõudnud, sest ma tegin mingi kaks tundi seda eimani. Tähendab Mats vaatas seda nii kaua läbi ja lõpuks olid mul ajud juba nii krussis, et ma lihtsalt printisin selle välja ja pistsin vihiku vahele. Mitte, et ma viitsiks homseks eimanis midagi õppida kaa.

Vaatasin enne mingi filmi ka. Pealkiri polnud just eriti tabav - Popstaar - aga see oligi selline mõnus tiinikas. Noh, Aron Carter mängis peaosa, ja ma ei suutnud terve filmi aja jooksul aru saada, kuidas ta niiiiii kuradi oma venna koopia on, aga mõnikord läheb nii. Igastahes see oli päris tore film. Isegi mu õde vaatas seda ja ütles, et ta hakkab jälle pubekaks kätte minema. Noh Aron mängis mingit popstaari, kes palus kooli suurimal nohkrail end aidata ja blabla, lõpuks nad armusid ja nii see läks. Üllatav eks?

Igastahes jah. Hakkan vist ikka geograafiat õppida. Oi jummel. Aa Piirikas pani ka täna lihtsalt nii näkku, et mõnikord ma tahaks teda raamatuga visata! Ainus nali oli see, et ta ütles mulle tunni algul kõva häälega, et kena pluus Katrin ja siis ma naersin hullult, sest ma ostsin selle tema ees ära. Tsiiisas- kahju küll.

küsimused?

No regulaarne arvutitund on praegu. Põhimõtteliselt kuna me tegime Ly-ga eelmine tund kõik ära, siis nüüd me lihtsalt passime siin. Ly tegeleb veel regulaarsema tegevusega - joonistamine minu päevikusse. Kuna mul ikka midagi pönevat teha pole, siis ma kirjutan.

Kahju, et teised seda tööd tegema peavad (pisike itsitus!). Selle nädala suutsin ma ka pühapäeval meeldivaks mõteted muuta, sest meil jääb kaks päeva tunnid ära ja siis oli kohe lust kooli kõndida. Kuigi ma olen viimased kaks päeva jälle unestuse käes kannatanud. Just siis, kui ma saan enamvähem normaalsel ajal pea padjale panna, ei suuda ma kuidagi magama jääda. Mis seda põhjustab huvitav? Need mõtted minu peas?

Eile oli kohe mõnus koolipäev. Ma ei teagi, mis selle nii heaks muutis aga see oli täitsa kena. No see prantsuse keele tund oli kuidas oli, üldiselt mulle täitsa meeldis. Sain informatsiooni ka selle vasuvõtu kohta laupäeval, mitte, et mulle ei oleks seal meeldinud kus me käisime, oleks ikkagi võinud kiigata ka teisele poole. Aga mis sellest nüüd, eks.

Ja arvestades seda, et ma tõepoolest ei viitsinud eelmine nädal inkat õppida, tegin ma seda eile tasa ja veetsin mõnusad kaks tundi inkat tehes. Sellega mu päev otsa ka sai ja...

..ma pean "Isa Goriot" laenama minema. Laenake mulle hoopis püstol!

Tuulepuhang minu ajudes.

Ma ei tea üldse milles asi. Ma niikuinii tulin siia ainult mingiks viieks minutiks, et midagigi kirja panna, sest ma totaalselt otsustasin, et ma ei viitsi enam minevikule pühenduda ja rägin sellest mis on, siis kui ma selleks lihtsalt aega ja tahtmist suudan leida.

Mul hüppas just praegu pähe see mõte, et ma peaks hakkama lugema. Tegelikult peakski mingi Copperfield'ga alustama ja Isa Gorit'ga ka. Oh jah, üldse ei tahaks, tegelikult tahaks aga eka me näe, nii palju kui ma sellest kuulnud olen, on see mu lugemismõnu ära ka võtnud. Aga ju ma otsutan ise tulevikus selle üle vastavalt sellele, mida ma ISE tunnen.

Igastahes sain ma ka sellest aru, et ma pole absoluutselt sellesse elusse veel sisse harjunud. Sellesse koolielusse. Mitte, et see minu jaoks nali oleks või midagi aga ma lihtsalt, ma ei oskagi seda sõnadesse panna, see on lihtsalt mingisugune teine maailm minu oma kõrval, kuhu ma sisse vahetevahel päris tihti astun. Tegelikult peaks see olema kõik üks suur maailma ja elusüsteem, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid kahte liita.

Mul on praegu mingil määra tüdimud peal. Kõige naljakas asja juures on see, et ma ei tea isegi, millest ma tüdinud olen. selles, et ma mõtlen liiga palju sellele, mis olla võiks, kui sellele kuidas asjad tegelikult on?

Eile kogesin ma lihtsalt liiga palju. Rohkem nagu vaimselt, ja see kõik mingil määral keeras mul sees asjad sassi. See võistlus, no see võistlus oli minu meelest hea. Me tegime seda, mida me tahtsime ja see kuidas see kajastus meie tulemuses, ajas meid kõiki natukene hulluks. Kuigi ka minule tundus vahepeal, et asi on kuidagi nõrk, ei suuda ma ikkagi aru saada, kuidas me saime kuradi viimaseks jääda, sellise hea sõiduga, mida me üle pika aja näidata suutsime.

Aga see päev läbi bihmakäes ligunemine, tegi pärastise sauna lihtsalt ülikõvaks. Mul oli pärast sõitu nagu läbiväänatud käsna tunne, ma pidin veel paljajalu botaseid ootama ja ma ei saa mainimata jätta, et mu mõlemad jalad olid krampsi. Kui meie uuel plotil oleks veel nn põrandasoojendus, siis oleks asi pöörfikt.

Ja lihtsalt see, kuidas ma koju sain oli ka hea. Tähendab hea olisee, et ma sain ka sellele pisikese tahtekillukese oma sees rahuldatud. Nägin Kasparit, rääkisin ja naeris, ja ma ütleks see mu eilse päeva. Teate, tahtmine on üks asi, siiski ei suuda ma mingil määral sellest tahtest jagu saada.

Ja siis see mis oli õhtul. See oli kuidas oli. Alustasime mõnusalt Püssikas koos siidrite ja meetritega ja siis Ilussion'sse, kus oli lihtsalt liiga House muusika, et me tulime sealt tulema. Koos selle minu sees pulbitseva vihaga, mida ma ei oska seletada. See on lihtsalt tunne, mida ma varem kogenud pole. Ma ei tunne absoluutselt midagi sellist, et ma võiks selle pärast kuu aega masenduses olla ja paar korda silmad välja nutta, ma tunnen ainult arusaamatust ja viha, sest see kuidas asjadekäik läks, ajab mind lihtsalt marru. Aga kui nii asjad olema peavad, siis olgu nii.

Ma tunnen end ikkagi mingil määral vabana. Kõigele. Vähemalt sain ma sajaprotsendilise vastuse oma küsimusele, mis ei lasknud mul vabalt olla. Nüüd on see möödas ja ma olen peaaegu, et võimeline jälle maailma vallutama.

P.S! Tegelikult tahaksin ma seda, et ma tahaksin endast rohkem!

Supermassive.

Huvitav kui vana mu suuretoa arvuti on? Näeb üsnagi elujõuline välja aga sisimas vist äärmiselt vananenud. Kui ma enamusaja veedan õe arvuti tagasi ja kui ma juhuslikult "siia" satun siis ei suuda oma ehmatust tagasi hoida. Selle võib varsti vana rondi alla paigutada. Aga ta on meid hästi teeninud.

Ja panin käima oma tarditsioonilise loo, millega ma oma igat arvutitrippi alustan - Muse - Supermassive Black Hole. Tahaks seda plaati ikkagi!

Ma kirjutan kas headest asjadest või halbadest asjadest. Oleneb sellest, milline mu päeva on ja millised emotsioonid jõuavad revolutsioonilisele võidule. Tänase päeva paigutan ma totaalselt nädala hullemate hulka. Mul ei olegi kunagi ühe päeva jooksul tulnud peale nii massiivne unemati, ääretult suur alaväärsuskompleks ja siis see tusa tuju, mis mind endiselt hõlmab seoses sellega ma jään lihtsalt ühest väga toredast õhtust ilma. Muidugi ei taha ma öelda, et nalja poleks saanud, oi sai küll, eriti enne eesti keele tundi, kus tekkis väikse rebingukolmnuk - Linda, Katrin ja Krissu.

Üldiselt sai kõik alguse ikka hommikust. reeglina on mul kahte sorti hommikuid:
1. Mu äratuskell heliseb, ma lülitan selle välja, mõtlen neid sooje mõtteid, et üldse ei tahaks end teki alt välja pressida, kuid lõpuks hakkan ma mõtlema ja siis ei õnnestu kuidagi voodis püsida.
2. Ma olen lihtsalt nii laip, et kui see kell heliseb, siis teeb ta seda 30sekundit enne kui ma reageerin ja pärast kinnilülitamist ei suuda oma silmi lahti hoida ja mõtlen, milleks kurat on koolialgus määratud kella kehaksaks.

Täna oli mul krooniline teine variant. Ja teate kuhu see jõudnud on? Ma hakkan kohe massiivse peavalu alla kannatama ja ma olen ENDISELT unine.

Edasi kehalise tunnis ei suutnud ma oma pisaraid peaaegu tagasi hoida. Oi, ma ei tahaks olla üldse selline inimene, kes nutab näiteks siis, kui ta palli kinni ei püüa või teatejooksu kaotab. Ei taha üldse. Aga kuna viimaste aastate jooksul olen ma endasse pidevalt sisestanud mõtteid, et ma olen siiski sportlane, sellepärast ootan ma endast ikka palju rohkemat, kui 500m jooksu ajaga 1.56. Ausõna, minule on see laus alandav. Eriti kui see on 10s aeglasem kui kevadel. Ma suudan selle kõige ära peita sellise asja taha nagu "suvi ilma treeninguta" ja tegelikult vastab see tõele. Aga täna lubasin ma endale pühalikult, et jooksust saab minu vägagi meelepärane sport. 3 kuradi korda nädalas hakkab ära tulema! Ja ehk suudan ma kevadel vältida jutuajamist Aule, teemal "südameklappide läbiajamine", kuigi sama on hea kuulda elunäinud sportlase porbleemidest sel teel.

Edasi hakkas kuidagi looma juba, kui välja jätta endiselt see maksimaalne uni mu silmas. Ja sellises olekus olen ma võimaline end laua alla naerma juba sellise asja peale, kui Ly haigutab suu kinni. See nägu, see on mul alati silme ees tantsimas!

Ja üldiselt tekitab natukene frustatsiooni ka kooliteema-hindeteema aga eelkõige see, et homme õhtul ei saa ma suure tõenäosusega minna Maarja juurde. Ta kutsus meid kirjanduse tuni ajal enda juurde, grillile ja sauna. Ma pidin talle totaalselt ära ütlema, sest kuna mul on laupäeval võitslused, siis saun jääb ära aga kuna ta ütles, et ta peab laupäeval ise ka linnas olema vara, siis pole probleemi. Aga kuna arvatavasti on meil homme õhtul kaheksase trenn, siis adjöö minu kena õhtu armsate klassikaaslastega.

Ma ei oska kohe muud öelda, kui damn!