argh!
ma lähen lihtsalt niii viha täis! ma lähen niiiiiiii viha täis. ma ei suuda seda isegi kirjeldada kui vihaseks ma kohe saan - kui pole juba saanud. kui raske saab inimese jaoks rääkimine olla? alati olen olnud mina see, kes asjast rääkimisega algust, alati mina. MINAMINAMINA! miks ei võiks kordki tema midagi teha? miks ei võiks ta märgata seda, et midagi on valesti. kui ta on seda märganud, siis ausalt öeldes paistab tal olevat KÕIGEST SELLEST, MIS MEIL SELJA TAGA nii suva kui pohhui, et see ajab mind lausa hulluks, kuidas inimene lihtsalt loobub lähedasest inimesest. ja ma ei hakka sellepärast nutma, sest võib-olla ongi aeg käes, kui meie teed lahku lähevad. mina ei ütle enne midagi kui tema seda teeb. KORDKI ELUS VÕIKS TA SEDA TEHA!