pain will stop!

Take That - Patienence. Panin just peaaegu põhja selle mängima. See on selline mõnus halav lugu, millised mulle just meeldivad. Ma ei viitsi kaugeltki mitte jaurama hakata. Ma olen ju Luuer, suure L-tähega. Miski lihtsalt pani mind seda aadressi sisse trükkima ja siia midagigi kirjutama. Ma ei mäletagi midagi erilist mis oleks toimunud.

Marielil oli sünnipäev, mis oli selline mõnus tüdrukute seltskondlik õhtu koos filmida "Walk the Line". Ma lihtsalt ütlen, et see oli väga ha film. Ei hakka mingit filmikriitiku rolli täna sisse sulama.

Ma vist pean kohe oma pisikese päevikukese välja tuhnima ja kuupäevi vaatama. Mul kipub selline maksimaalne kalamälu olema. Kuigi vaheajast on juba õige mitu nädalat möödas, pühendan ma ühe pisikese lõigukese sellele. See läks suhteliselt täpselt nii nagu ma seda tahtsin. Väljaarvatud see, et ma ei saanud oma Prison Breaki teist hooaega, kuigi sellega on ka nüüd suht korras, sest Joosep pidi need varsti niikuinii kirjutama, Rolts ei paista eriti entusiastlik olema.

Kolmapäeval saime Krissuga Rilke ettekandega peaaegu ühele poole. Tegime ja tõlkisime ja mida kõike veel, aga asi tasus end ära, ja me saime ainsana viie. Noh, me kupeldasime Rihole ja Kristole ka viied. Nendest oli seegi armas, et nad meile suured sokolaadid ostsid.

Trenni me pole siinani jõudnud. Kuigi saime ühe ujumise ikkagi tehtud. Ja see oli ka täitsa hea. Ujumine põletab ju kõige rohkem kaloreid ja treenib kõiki lihasgruppe.

Kool algas igati mönusalt. Nüüd on seda veel viis nädalat jäänud. Kui meil läheb nii nagu me seda soovime, siis saame me endale ka uue eesti keele /kirjanduse õpetaja. Kuna meil oli selline rveolutsiooniline katastroof tunni ajal, mis oli vist viimane piisk karikas. Algas see sellega, et klassis kord kaudus, kulmineerus sellega, et Anna minema marssis nuttes ja Volmer ise ka nutma peaaegu hakkas ja lõppes järjekordse valjuhäälse loenguga teemal, kuidas meie klass võiks olematu olla. Volmer on meil nii armsake teine. Samas pean ma tõdema, et kuigi ma annan selle allkirja ära, ei ole ma täielikult poolt valinud. Ma arvan, et ma ei peagi seda tegema. Ma lihtsalt tunnen, et Volmeril on õigus ja siis meil ka. Pauskaril aga küll mitte. Tema võiks vähem möliseda küll, sest ta ise ei suuda aru saada, et ta kunagigi midagi tunni ajal valesti teeks. Ma annan selle allkirja puhtalt sellepärast, et ma tahaksin siiski olla võimeline lõpukirjandit kirjutama arvestatavatele punktidele.

Ja eile õhtul oli meil jälle elu. Trimple Jump. Kõik algas Krissu juures väikse eeltimmiga ja siis lõppes Veski villas metsiku tantsimisega. Algul ei jaganud me ära, kust kohas see villa asub ja pärast ühte valeliku poisi kuulamist jõudsime me siiski kohale. Pidu iseeneset algas üsnagi igavalt, käisime Krissuga otsimas jooke, mis me olime kuhugi raohunnikusse peitnud. Külemtasime natuke ja siis pressisime end taas sisse. Rahvast oli muidugi palju. Ainukese asjana häiris mind see, et öeldi, et see pole enam ammu kolme kooli pidu, millest on kahju, sest ma lootsin saavutada mingit ühtekuuluvustunnet. Teiseks häiris siiski see ka, et liiga palju purjus inimesi kallasid nt. Astridi jookidega üle ja kaklesid. Samas, see oli siiski pidu!

Ja täna oli Rocki mäng. Ausalt öeldes on mul sellest endiselt emotsioonid laes. Sest, oh jah. *Justin Love (loe: Justin Loooooooove) *Paljas mees platsil!! *George lõpikolmene *Vennad Suslovid *Ja mäng ise. Kikerpill oma alati rahvast õhtutavas seisundis ja enamasti tabavate kolmestega. Allingu, kes iialgi ei löö kartma, kui peaks korvi alla ennast pressima. Tanel, kes ikka ja jälle kõike parandab ja kusjuures teeb seda kuradi hästi. Ja üldiselt, kõik keda tahan ja keda ma armastangi! Ja isegi see fännklubi võtab nägu, kuigi mul on kahju, et tasuta enam mängudele ei saada, kuigi on ülim võimalus, minna Rytase kodusaali ja näha seda suurejoonelist mängu. Ja pluss need fännisärgid on lihtsalt nii kobedad, et neid kohe tahaks karbada.

Ja nüüüd-
-õppima tõenäoliselt.

P.S! Ja ma lõpetasin ka "Daamide Õnne". Lihtsalt seda raamatut ma armastan. Ja ma tõsimeeli ja üdini soojalt soovitan seda. See oli lihtsalt niiiiiii my cup of tea kui olla saab!

Meestel pole puudust siirusest, vaid ajast, mil lubadused ellu viia.

Where i'm supposed to be?

Ma teadsin. Ma teadsin. Ma lihtsalt nii teadsin. Ilma et ma oleks üles tõusnud ja vaadanud.

Mul on täna nii täiuslik hommik, et paremat annab otsida. Kuigi nüüd ma olen kindel, et neid hakkab hulgaga tulema. Sest mind on revolutsiooniliselt haaranud jõuludeootusmeeleolu. Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja seda pikukest taevast, mis tuppa paistab läbi akna voodis pikutades nägin, siis ma mõtlesin, et see taevas ja see kõik on täpselt nii, et väljas lihtsalt võiks kõik valge olla. Ma isegi käisin enne maksimaalselt ringi, enne kui ma peegli ette tulin ja nii kogemata välja piilusid. Ja mida ma nägin? Oh, armastan seda ilusat hommikut väga.